- 1892 – 1895 õppis Mart Tõstamaal vallakoolis
- 1895 – 1898 õppis ta Audru evang. luteriusu kihelkonnakoolis ja aastatel
- 1898 – 1900 töötas tulevane kirjanik vallakoolis abiõpetajana ning suvevaheaegadel vallakirjutaja abilisena Koognas.
- 1900 – 1904 õppis töökas ja teotahteline noormees Tartu Õpetajate Seminaris, mille lõpetamise järel sai kooliõpetaja kutse.
- 1904 valiti ta 12 kandidaadi seast Saarde evan. luteriusu kihelkonnakooli õpetaja-juhatajaks. Mart Kiirats tegutses ka Saarde Põllumeeste Seltsi esimehena, korraldas kursusi ja esimese põllumajandusliku näituse.
- 1905 – 1911 oli Mart Kiirats Saarde kaubandusosakonna juhataja ning Laenu-Hoiu Ühisuse asutajaliige ning raamatupidaja.
- 1907 – 1910 Põhja-Liivimaa Põllumajandus Seltsi kesktoimkonna asjaajaja- kirjatoimetaja.
10. juulil 1910 abiellus Mart Kiirats 18-aastase Alma Aliide Pääsukesega, kelle isa on jõukas kaupmees Kilingi-Nõmmel. Viimane ostiski Tartumaale, Vaimastvere valda, Rohe külla Sae veskitalu, ise kaupmees seda talu pidama ei hakanud, vaid loovutas noortele. 1911. aasta kevadel asusidki Kiiratsid Saele ja jäid sinna aastani 1918. Koduloouurija H. Anton on vestluses Rohe küla elaniku Leena Poomiga 1972. aastal talletanud järgmist: "Sae veski kõrval jõe vasakul kaldal oli jõukas Sae talu. Teenijaid oli palju, nad elasid samas Sael või külas taludes. 12 inimest oli alati lauas. Maid oli üle 100 ha ja peeti sigu, igal sügisel veeti liha Tallinnasse. Piim viidi talust Pedja meiereisse, lehmi oli 18. Kiirats laskis teenijatele ehitada uue valge elumaja, see on praegugi alles. Sael elades reisis Kiirats tihti Tallinna ja Tartu vahet. Pedja raudteejaama viidi talle toidupakke järele. Mart Kiirats oli teenijate vastu hea mees, oma naise vastu mitte".
Sael sündis 30.aug. 1912 poeg Ilmar, 18. okt. 1916 poeg Uno, kes suri lapsena.
Noorpõlves elas Sael geoloog Anto Raukase isa Viktor Raukas ( 1895 – 1975 ), kelle isa pidas aastail 1900 – 1931 Sael kauplust. Viktor Raukas meenutas Helve Antonile 1972-1973 järgmist: "Kiirats huvitus väga tõsiselt põllupidamisest ning viis Sael läbi mitmeid uuendusi. Tõsi küll, mõned neist äpardusid, ei osutunud tulukaiks, kuid talupidamine püsis üsna heal järjel. Nii hariti üles tükk sood Raaduvere küla all ja külvati sinna vili, kuid külm võttis selle peaaegu alati ära. Prooviti kasvatada hanesid, kuid ei õnnestunud seda tulusalt teha. Endisest tagasihoidlikust Sae veskitalust sai peaaegu suurtalu, peeti taluteenijaid ja veskitöölisi. Taluperemees osales kõigis talutöödes. Ehitati palju, tehti juurde põldu, seati sisse veevärk ja veskitammile vesioinas. Sael mäletati Kiiratseid kui väga meeldivaid ja sõbralikke inimesi. Naabertalude peremehed nurisesid, et Kiirats laseb teenijaid liiga vara õhtule ja nende omad hakkavad samuti põllult ära kippuma. Töö algust ja lõppu märgiti sael lokulöömisega".
Mart Kiirats osales ka Vaimastvere valla seltsielus. 1912.aasta jaanuaris sai Vaimastvere vald maakonnavalitsuselt loa raamatukogu avamiseks. Raamatukoguseltsi esimeheks valiti Mart Kiirats. Vallavolikogule tegi ta ettepaneku valla magasiait ümber ehitada. Volikogu võttiski otsuse vastu. Maakonna rahvaasjade komissar kinnitas otsuse ning asutigi ehitama. Majasse tuli saal, näitlejate ruum, raamatukogu, reedehoid jt abiruumid.
1911 – 1918 tegutses Mart Kiirats Vaimastvere piimaühingu kirjatoimetaja-raamatupidajana ja Laiuse Põllumajandus Seltsi juhatuse liikmena.
Esimesest maailmasõjast oli Mart Kiirats vabastatud nägemispuudulikkuse tõttu, Vabadussõja algul töötas ta tagalas kontrollpunktis, mingeid teenetemärke ta ei saanud.
1917 oli Mart Kiirats Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu ( Eesti Maapäev ) liige ja sekretär.
1920 valiti ta Maaliidu saadikuna Eesti Vabariigi I Riigikogu koosseisu.
Sae veskitalu ei osutunud nii tulukaks kui loodeti (maad madalad ja vesised) ja müüdi maha. 1918.aastal asus perekond elama Kudina valda Navale, kuhu osteti 178ha suurune, juba varem talukohaks müüdud endine Nava karjamõis. Kuid ka siin talupidamine ei edenenud. Oskar Kruus kirjutab 1984 ajalehes "Edasi" "Meenutusi Mats Mõtslasest" järgmist: "Jõgeva kandis Nava külas sattus kirjanik keerulistesse olukordadesse. Sugulastele kergemeelselt antud veksliallkirjad maksid valusasti kätte ning hilisemal palgatööl olleski tehti Kiiratsilt kuni nõukogude ajani mahaarvutusi töötasust võõraste võlgade katteks".
Naval elades sündis perekond Kiiratsil 16. sept. 1919 poeg Mart ja 4. dets. 1923 tütar Erika.
1918 – 1926 oli Mart Kiirats Kärksi Piimaühingu kirjatoimetaja-raamatupidaja.
Naval elades talupidamisega ummikseisu tõttu sattus endine karskusliikumise propageerija ise alkoholi küüsi. Talu läks 1926.aastal pankrotti ning sellega kaasnesid suured võlad.
1926. aastal kolis perekond Tartusse, Mart Kiirats oli 1929 . märtsikuu lõpuni tööl Tartu Eesti Majanduse ühisuses põllutööriistade müüjana. Kiiratsil olid tõsised majanduslikud raskused, sest ka raamatute eest saadud honorarid võeti võlgade katteks ning oma mure uputas ta alkoholi.
30. märtsil 1929 lahkus Mart Kiirats kodust, saates abikaasale posti teel hüvastijätukirja lubadusega end tappa, põhjusel, et ta perekonna eest hoolitseda ei ole jõudnud ega oma püüdeid teostada ei ole suutnud. „ Rahaliste raskuste pärast tapan enda, olen tasakaalutu, tööjõuetu ja joomar“ ning 16- aastasele pojale Ilmarile jätab hoiatuse „Hoia ennast alkoholi eest (olen selle pärinud isalt) kui kõige suurema vaenlase eest.„ Kohus otsustas tunnistada Mart Kiiratsi teadmata äraolijaks ning määras tema varanduse üle hoolekande. Selline kirjaniku kadumine oli Eestis esmakordne juhus ning kutsus esile mitmeid oletusi. Kuid juba paari päeva pärast sai kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali toimkond Tartus Kiiratsilt kirja, milles juba surnuks arvatud mees palus kultuurkapitali summadest toetust määrata. 1. aprillil 1929 saatis Mart Kiirats Petserimaalt Noor-Eesti kirjastuse juhatuse esimehele August Pillile kirja, milles põhjendab oma tegu: "Siplen võlgade sees. Kolme aasta kestel suutsin suurivaevu protsente tasuda, enam mitte. Oksjon oleks mind hulluks ajanud. Seminari albumist lootsin abi, aga pettusin. Lootused võlaprotsente tasuda luhtusid. Esimene otsus oli elu lõpetada. Selle mõttega lahkusin kodust. Valisin maadeldes surma mõtetega Petserimaa. Võib-olla on elus olles võimalik mõndagi väikest positiivset väärtust luua, katsun elatada end kirjandusliku tegevusega. Pere eest ei ole suurt muret – äi on jõukas mees, võtab oma hoole alla".
1929. aasta aprillis sai Mart Kiirats abikaasalt abielulahutuse soovi. 10. aprillil saadetud kirjas abikaasale palub mees siiski lahutusega oodata. Kirjanik arvab, et paljudel on ehk Tartus pettumustunne, et ta ennast ei surmanud. Ta loodan kultuurkapitalilt tööstipendiumi toetust ja tulevikus tahab elama asuda Pärnusse. Abikaasa Alma Kiirats teatab, et abielulahutus jääb jõusse, vara on arestitud ning juulikuu alguses tuleb kultuurkapitalilt teade, et kirjanduse sihtkapitali auhinnasummad on jaotatud ning Mart Kiirats ei saa midagi. 10. oktoobril 1929 kirjutab Mart Kiirats palve kultuurkapitali eelarve komisjonile, kus tahab teada, miks ta toetusest ilma jäi.
Üldine huvi Mart Kiiratsi loomingu vastu on siiski suur, haridusliit koostas soovitatavatest raamatutest nimekirja, et neid raamatukogudele anda. Välismaiste autoritega samas nimekirjas on Mats Mõtslase raamatud „Liblika lend„ 2. kohal, „Mu kodu„ 3. kohal, „Kraavitajad„ 5. kohal ja „Hilda Kõrevares„ 6. kohal. Üldine kultuuripoliitika tunnistas Mart Kiiratsi raamatuid, kuid mitte Kiiratsit ennast kui autorit.
Pärast abielulahutust 13. nov. 1929 elas Mart Kiirats Pärnus oma ema juures, jätkates okkalist kirjanikuteed. Pidevat ja aastaid kestvat kirjavahetust pidas Mart Kiirats oma vanema poja Ilmariga, kes tubli ja õpihimulise noormehena ise endale juba varakult leiba teenis ja ennast ka Tartu Ülikooli õigusteaduskonnast läbi koolitas. Ta soovitas isalgi kindel töökoht otsida.
1.augustil 1932 registreeriti Tori valla Murru 4-klassilise algkooli juhatajaks Mart Kiirats, kel oli algkooliõpetaja kutse ja 6 aastat ning 10 kuud koolitöö praktikat. Ta oli hea organiseerija ja hakkas kohe rajama kooli aeda. Hea kõnemehena suutis ta nõutada kooliringkonnalt nõusoleku koolikrundile elumaja ja loomalauda püstitamiseks. Nii valmis 1933. aasta suvel koolimaja- rahvamaja, mille ehitamiseks saadi raha Mustjõe haridusseltsi poolt korraldatud pidudest. Samal aastal oli Mart Kiirats Mustjõe Hariduse seltsi liige, näitejuht, laulukoori juht ja raamatukoguhoidja.
1934.aastal sai Mart Kiirats 50-aastaseks. Pärnu teatris „Endla„ korraldati 2. veebruaril 1934 pidulik aktus kirjanik Mart Kiiratsi sünnipäeva puhul. Ajalehes „Sakala„ kirjutatakse järgmist: "Kirjaniku saali ilmudes aplodeeriti kõvasti ning Mats Mõtslasele öeldi kõige soojemaid tervitusi eriti õpetajaskonnalt. Pärnu seltskond andis üle auaadressi ja kultuurkapital oli hinnanud tema teeneid 200-kroonilise autasuga. Mõtslast polnud unustanud ja Saarde Ühispank ja Saarde Majandusühisus. Kirjanik tänas auavalduste eest ja seletas, miks ta ise kui ka tema teosed kuuluvad maale, juurdudes nii-ütelda otsekohe mullast".
Mart Kiirats rikastas meie rahva vaimuvara terve rea raamatutega, mida tänapäeval nimetatakse ajaviitekirjanduseks ja olmekirjanduseks, kuid mille elulähedust näitas asjaolu, et nad Pärnumaa raamatukogude aruannete järgi olid 1933 -1934.aastal loetavuselt 2. kohal (A.H. Tammsaare järel).
30. juunil 1934 abiellus Mart Kiirats 38-aastase seltskonnategelase Marie Kornfeldt´iga. Algas rahulik ja stabiilne ja arvatavasti õnnelikki eluperiood, ühtegi raamatut Mart Kiirats enam ei kirjutanud, ta tegeles ainult oma tõelise kutsumuse- pedagoogitööga. Murru algkool muudeti 6-klassiliseks, Kiirats rajas kooli juurde eeskujuliku juurvilja- , puuvilja- ja iluaia, mida piiras noor hekk.
1935. aasta oli Raamatu-Aasta, Mart Kiirats oli Raamatu-Aasta Tori kohaliku komitee juhataja, teda kutsuti esinema paljude komiteede, seltside ja noorteühingute koosviibimistele.
1937 „ Tänapäeva „ kirjutises ütleb Mart Kiirats järgmist : "Elan siin metsade ja rabade taga rahus ja vaikuses ning töös. Töö on elu suurim rõõm. Egas ma see päris-kirjanik ole! Noh, olen kirjutanud, kirjastused on tahtnud, aga kõik see on rohkem asjaarmastusest ja pisut ka äraelamiseks. Kui mind pensionile saadetakse, eks ma siis pean hakkama jällegi kirjutama. Ainet – oh, seda on külluses".
15. sept. 1940 – 15. mai 1941 õpetas Mart Kiirats kohalikele elanikele tasuta kolm korda nädalas vene keelt.
Murru 6- klassilise Algkooli juhatajana töötas Mart Kiirats 1941.aastani. Mõnede arusaamatuste pärast pidi ta asuma Saksa - ajal Vändra valla Vändra 6-klassilise Algkooli õpetajaks. Ta rentis seal Vändra Gümnaasiumi aia, oli õpetaja, aednik ja populaarne seltskonnainimene. Kui teda hiljem Murru Algkooli tagasi kutsuti, olevat ta vastanud: "Leib, mis pätsist lahti lõigatud, ei hakka enam külge".
1946. aastal võeti aed Mart Kiiratsi kasutusest ära.
14. aprillil 1949 sai Mart Kiirats Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Haridusministeeriumi poolt välja antud tunnistuse, millest selgub, et Mart Kiirats Jaani p on õiendanud Pärnumaa Haridusosakonna juurde moodustatud komisjoni ees katsed järgmistes ainetes:
1. Nõukogude pedagoogika 3
2. ÜK(b)P ajaloo lühikursus 3
3. Psühholoogia 3
1949. aastani sai Mart Kiirats õpetaja pensioni.
1950 vallandati Mart Kiirats ametist, pensioni ei makstud enam. Põhjust polnud vaja kaugelt otsida: oma poliitilise tegevuse tõttu noorpõlves, Eesti Vabariigi algusaastail, oli kirjanik Mart Kiirats Nõukogude riigi vastane mees.
Oskar Kruus kirjutab: "Varsti pärast kollektiivmajandite moodustamist astus kirjanik Vändras kolhoosi liikmeks, hakkas tööle aiandis. 1955.aasta sügisel anti talle kui L. Koidula nimelise kolhoosi köögiviljakasvatuse lülivanemale aiandusalaste saavutuste eest aukiri. Tol ajal ta enam tööl käia ja liikuda ei saanud, sest jalad olid väga haiged. Selle ajani pidasid Kiiratsid lehma ja harisid aeda".
Vaid paar kuud enne surma sai Mart Kiirats – põllumees, koolmeister-rahvavalgustaja ja kirjanik, selleks ajaks ühiskonna poolt põlatud mees, pensioni.
Mart Kiirats suri 16. novembril 1956 Vändras Metsaru talus ja on maetud Vändra kalmistule.
Mart Kiiratsi (Mats Mõtslase) esimene loominguperiood 1902 – 1920
1902 ilmus pseudonüümi Mats Mõtslase all ajalehes „Postimees„ jutustus „Luupainaja„
1903 ilmus „Postimehes„ jutustus „Anu“, „Toominga-taadi viirastused“, „Unenäod„ ja
„Teine Liina„
1903 ajakirjas „Linda„ ilmunud jutustus „Petetud„ sai selle aasta 3. auhinna.
Need olid olustikulis-vestelised külajutud.
Jutustus „Kraavitajad„ ilmus esmakordselt 1906 „Postimehe“ lisana (1. osa „Postimehes„ nr-tes 188–197, 2. osa nr-tes 198–214 ja 3. osa nr-tes 215–226) .
Eesti Kirjanduse Selts ( loodi 1907 ) jagas auhindu aasta parimatele teostele ning
1910 anti välja ainut ergutusauhinnad (50 rubla). Ühe neist (E. Enno ja J. Lintropi ) kõrval sai ka Mats Mõtslane jutustuse „Kraavitajad„ eest, mis ilmus 1910 „Postimehe„ kirjastuse toimetusel tiraažiga 800 eksemplari. 1914 ilmus 2. trükk tiraažiga 1000 eksemplari ja 1920 veel komaski trükk sama kirjastuse väljaandel.
Mats Mõtlase esikraamat „Kraavitajad„ oli ajakohase ainevalikuga, autobiograafiliste sugemetega jutustus. Autor on meisterlikult kujutanud noore maakooliõpetaja elukäiku ja tööd ning jõupingutusi külaelu ja inimeste mõttelaadi muutmiseks. Kriitikutelt kostis : teos on loetav, kuid lihtsakoeline. Kooliõpetaja Paul Tomberg ´i jõupingutused on näiliselt tulutud, kuid rutiinses külamiljöös mõjub peategelase isik värskendava tuulepuhanguna. Tema töö polnud tulutu ega vaev asjatu. Tomberg on küll esimene, kuid tema järel tulevad teised „tombergid“, lõpuks ärkab põllumeestes eneseteadvus ja hakkab edenema Eesti elu. Kraavitajad olid meie kooliõpetajad, kes maal meie elu rabasoost esimesi kraave läbi kaevasid. Raamat on inimlik dokument maakooli õpetajast teda ümbritsevate olude keskel. Noor pedagoog ei oska ise oma jõudu arvestada, ta rabeleb, kuidas jõuab: juhatab laulukoori ja näitemängu, ristib lapsi, teeb erinevates seltsides väsitavat tööd, satub põllumajandusseltsi pankrotti jäämise järel võlgadesse. Mõne aastaga põletab noor inimene end läbi ja ta jõud raugeb. Tomberg ise oma töö vilja näha ei saa, kuid esimene „kraavitaja„ on ta ikkagi olnud.
1912 ilmunud nukratoonilised külajutustuses „Kukehansu Madis„ näitab Mats Mõtslane, kuidas väliskeskkond mõjutab inimese arengut. Hoolimatus ning ükskõiksus inimese vastu varase nooruses jätab jäljed kogu eluks, oleme ju kõik pärit oma lapsepõlvest. Jutuke on siiski tragikoomilise varjundiga, autor näitab, et aususe ja tõega, sõnakuulelikkuse ja orjameelsusega ei saa elus hakkama. Inimene peab olema kaval, omakasupüüdlik ja valelik. Peategelane Madis oli alandatud ja mõnitatud tüdrukulaps, kes lõpuks isegi uskuma jäi, et ta loll on. Mõtslane näitab jälle tuima ja ükskõikset külaühiskonda, kust veidigi erinev välja tõugatakse. Jutustus on mahlaka keelekasutusega, tabavate väljendite rohke, tegelaskujud on teravalt välja joonistatud, isikupärased, jutustus on nüansirikas. Autor rõhutab linna hukutavat mõju noorele rikkumata ja kavaluseta inimesele. Ikka on trahter see kurjuse ja kavaluse koht, kus maalt tulnud sinisilmset noormeest haneks tõmmatakse ja tema raha välja petetakse.
Edaspidistes Mats Mõtslase teostes kordub sama motiiv küll veidi teisenenud variantides, kuid kindla järjepidevusega teosest teosesse.
1914 ilmunud jutustuses „Kusta Poland„ vastandab Mats Mõtslane linnaelu maaelule. Raamatus on jutustatud Suurejõe-äärsest Ilussaare kolkakülast ja autor püüab näidata, kuidas linn rikub noori inimesi ja selgitab maakultuuri eeliseid. Nurmeotsa on olnud jõukas talu, kuid noorem perepoeg Eduard õpib isa tahtmisel Tartus usuteadust ja talus surub peale majanduslik kitsikus. Poolenõmme talu on perepoja Kusta Polandi ettevõtmisel muudetud eeskujulikuks majapidamiseks. Kustagi on ülikoolis õppinud, kuid pärast isa surma pummeldamise ja õppimisegi lõpetanud ning õigeaegselt märganud, et linn on kui lõputu rabasoo: eemalt huvitav ja ahvatlev, lähedalt endasseimev ja hukatuslik. Koolitatud tütarde ja poegade jaoks ohverdavad poolkirjaoskamatud taluperemehed kõik- nii talu kui iseenda. Kõik talu elanikud peavad piskuga leppima ja end töörabamisega katkestama, et aga õppijail millestki puudus ei oleks, parunipoegadega ühes lauas pidutseda saaksid, sest see on suur au – omada koolitatud poega. Mats Mõtslase tegelaskujud on realistlikud, kuid ta kirjeldab kuivalt ja lakooniliselt kogu külaelu. Autoril on tahe kirjutada midagi õpetlikku ja meeldejäävat, kuid lõpuosas kaob nii kompositsioon kui stiil, Mõtslane ruttab, tahab lõpetada, ta oleks nagu väsinud, laused on lühikesed ja lakoonilised.
1920 ilmus jutustus „Hans Tohver„ kirjastusühisuse „Koit„ väljaandel Tallinnas. Jutustus räägib andeka maapoisi, jõuka Hansutooma talu ainukese poja, Hans Tohveri linnakoolis õppimisest ja tema moraalsest langusest. Isa surmateade jätab Hansu külmaks, matustel viibides tunneb ta end võhivõõraste seas olevat, kuigi isa tema üle suurt uhkust tundis: terves vallas oli Hansutooma peremehe poeg ainuke, kes ülikoolis õppis. Hans Tohver tunneb arusaamatut tuska, sest ta on üksi nii maal kui linnas, tal pole sõpru. Teos on moraliseeriv ja kõlblusele juhatav.
Mats Mõtslase loomingus jäid püsima üldistusjõulised karakterid: suurekasvuline ja heasüdamlik maamees, kes ei suuda kiusatustele vastu panna ja neid võita, linna pahelised naised, korduvad trahteri – ja restoranistseenid, linnas elavate inimeste kombelõtvus ja moraalitus. Ausa ta tubli konservatiivse talumehe tüüp, tuim ja ükskõikne külaühiskond ning edumeelne ja „kraavitav“ haritud põllumees. 18 aastat on kirjaniku loomingus pikk aeg. Mats Mõtslase jaoks on aeg nagu seisma jäänud. Selle perioodi parimaks teoseks on esimene jutustus „Kraavitajad“, ülejäänud kordavad põhimotiivi – linnaelu hukatuslikku mõju maalt tulnud noorele puhtale hingele.
Mats Mõtslase teine loominguperiood aastad 1927 – 1933. Pseodonüümi saamisest.
Esimese ja teise loominguperioodi vahele jäi Mart Kiiratsi elus 7 aastat, kus tema sulest ei ilmunud ühtegi raamatut.
1927. aastal viis Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital esmakordselt läbi teoste auhindamise. Komisjon juhindus peale teoste kirjandusliku väärtuse ka riigivõimu poolt propageeritud maaorientatsioonist. Seda pooldav Mats Mõtslane tõusis auhinnasaajate hulka ning 1927/1928 sai ta kultuurkapitalilt 500.- krooni. Aktuaalseks teemaks kirjanduses oli külaelu kajastamine. Mõtslase romaanid seadsid eesmärgiks rõhutada nii asundustalude kui suurtalude head käekäiku ning näidata linnakultuuri pahelisust. Tema raamatud ei äratanud tõsisemat tähelepanu kirjanduslikes ringkondades, kuid lugejaskonnale tema teosed meeldisid. Tänapäeval võiks Mõtslase raamatuid nimetada ajaviitekirjanduseks, kuna neis on rohkesti pisisündmusi ning palju moraliseerimist. Ta käsitles külaühiskonda pahatihti lihtsustatud ja ilustatud kujul, lemmiktegelaseks kujunes jõukas ja poliitikas tegev suurtalunik. Mõtlsase kirjutistes näidatud elu ei olnud paljuski sarnane reaalse eluga, teosed olid küll kunstiliselt vähenõudlikud, kuid eriti maal elavale lugejaskonnale siiski olulised. Mõtsalse teosed on läbi aegade keskendunud elu ja töö põhiväärtustele, kuid jäid stiililt, kompositsioonilt ja sisu poolest keskpärasteks.
1927.aastal ilmus suure vaheaja järel romaan „Liblika lend„. Selles raamatus on kaks kõrvutikulgevat lugu, mis seotud samade tegelaskujudega. Esimene on vana kuulsa ja omal ajal jõuka Altvälja talu languslugu, teine aga kergemeelse perepoja, üliõpilasest korporandi, Otto Karotami moraalne allakäik. Uueks motiiviks oli vekslitest ja kergekäeliselt antud veksliallkirjadest tulenev probleem.
Altvälja talu vanaperemees Andres on jõuline ja taibukas peremehetüüp, kes küll kuuludes suurtalunike ja ärimeeste suguvõsasse, pahaaimamatult oma üliõpilasest poega usaldab ja heldel käel talle vajaminevaid rahasummasid jagab. Altvälja talu ei lähene pankrotile mitte ainult kergemeelse perepoja tõttu. Oluline on siin aeg ja riigi majanduselu. Talus on esiplaanil põllumajandus, mis enam kasu ei too. Heldekäeliselt andis Andres vekslipaberitele allkirju ka rehepeksumasina ostmiseks ja saab petta. Noor ärimehest suli jätab suured summad lihtsameelsetele talumeestele maksta ja põgeneb. Selles talu langusloos on süüdi ka eluväsimus, talu on õitsval järjel, kuid inimesed ei tule selle juhtimisega enam toime. Kirjanik ei pea Altvälja talu allakäiku erandiks, ta kinnitab, et ümberkaudsetel peremeestel on samad probleemid, vaevlevad võlgades ja jändavad vekslitega. Otto elu linnas hõlmab küll pool romaani mahust, kuid seda on tehtud ühekülgselt, näidates vaid joomakohtades istumist ja laenude tegemist. Otto allakäik on psühholoogiliselt väheveenvalt põhjendatud, tema isik on eitatud pealiskaudselt, tema iseloomunõrkus on kuidagi lapsik. Alkohol ja naised võõrutavad Otto tööst, vähendavad tahtejõudu ja muudavad suurekasvulise, tüseda ja heledajuukselise maapoisi pidevalt valutava peaga elumeheks, kes võlgu võtab, vekslipaberil isa allkirjagi võltsida üritab ning lõpuks iseenese eest välismaale põgeneb. Otto elu on kui liblika lend, püüeldes vabaduse ja sõltumatuse poole. Peamiseks „liblikalennu„ põhjuseks peab Mõtslane liigset hellitamist lapsepõlves. Ka Tartus peab ta olema esimene omasuguste seas, sest pere traditsioonid nõuavad seda. Altväljal läheb elu allamäge ja läheneb traagilisele lõpule. Kui ühel ilusal pühapäeval pererahvas vaatleb talu kunstväetisega rammutatud lokkavaid viljapõlde, laseb Mõtslane sadada mustast pilvest ränka rahet, mis räsib põllud ja hävitab saagi. Kriitika nimetas Mõtslase romaani filmiga sarnaseks, kus rida üksikuid pilte moodustab terviku.
Samal aastal, 1927, ilmus romaan "Mu kodu", mis on "Liblika lennu" järg ja nad moodustavad sisult ühtse terviku. Korporandist poja Otto tõttu võlgadesse sattunud Altvälja talu peremees Andres Karotam suri. Meeleheitele viiduna tahtis ta enne oma talu hooned süüdata, aga tütar Agnes päästab isa häbistavast kuriteost ja surm – alandavast pankrotist. Talu juhtimine jäigi tütar Agnesele, kellel oleks olnud lihtsam käega lüüa, talu maha müüa ja linna teenistusse asuda, kuid Mõtsalne laseb sel energilisel, nääpsukesel 25-aastasel gümnaasiumi lõpetanud noorel naisel teha uskumatut, millega vähesed aastatepikkuste talutöö kogemustega peremehed vaevalt toime tulevad. Kõik tööd edenevad Agnese käes, ta tahab end proovile panna, et päästa oma isakodu, et see järeltulevatele põlvedele säiliks. Agnes käib kuulamas põllumajanduslektorite loenguid ja neist innustust saades seab oma majapidamises sisse muudatused ja uuendused. Aga tema töö tagajärjed ja saavutused tulevad ilmsiks liiga ruttu ning kiirustades, vaid ainsa aasta jooksul. Agnes pühendab kogu oma elu talule. Erinevates ametiasutustes, samuti võlausaldajate juures käies, esitleb ta ennast järgmiselt : "Olen Agnes Karotam. Andres Karotami tütar. Altväljalt". Niisuguse esitluse järel tullakse talle igal pool vastu ja võlausaldajad ootavad heameelega. Mõtslase romaan on tulvil endistest tublidest sõjameestest, kes on ka eeskujulikud põllumehed. Hoopis usutavamad on mõningad negatiivsed tegelased nagu tõusik Reinson, huvitav on Pärtle talu peremees Jaak – kooner, konservatiivne jõukas peremees. Raske-eit oma paljusõnalisuse ja külauudiste levitajana mõjub värskendavalt. Oto Karotami ja Raska-edie tütre Hilda väikest poega Ottot enese juurde Altvälja tallu kasulapseks võttes üllatub lugeja, sest meenub A. H. Tammsaare „Kõrboja peremees„ (1922), kus Kõrboja Anna soovib kasvatada oma talu peremeheks Sauna-Eevi ja armastatud mehe Katku Villu poja. Sobivaks partneriks Agnesele ja Altväljale on tööperemees Ado Tamm. Eelkõige vajab talu peremeest, Agnes arutleb ratsionaalselt, iga tema otsus peab Altväljale kasu tooma. Senised kosjaviinad on Agnes kõik tagasi lükanud, nüüd aga kosib ta ise endale mehe. Mees on töökas ja korralik, kuid vaene. Mees ei mängi liigselt kaarte, joob kõigest kaks napsi ja mängib hoopis malet, ei vannu ega kärgi. "Sina pead mulle kodu looma, mis on ilus, kuulus ja rikas", ütleb Agnes oma tulevasele abikaasale. Oma kodu, õitsev ja kaunis majanduslikult jõukas Eesti Vabariigi tugitala- talu. Romaan on kui ilukirjanduslikus vormis esitatud rahvalik- õpetav veste mõnest põllumajanduslikust ajakirjast. Ilmne didaktilisus alandab teose väätust. „Päevaleht„ leiab, et romaan on "jaatav töö, tahab anda uusi mõtteid, kätte näidata uusi viise, kuidas võidakse talu välja viia raskest seisukorrast. Võib-olla, et need näpunäited ja juhatused, mis selles ette tulevad nii mõnelegi kohapidajale on kasulikud, äratades uusi mõtteid ja virgutades uutele püüetele". „Postimehes„ kirjutatakse: "Uut pole Mats Mõtslasel öelda midagi. Ta tallab vanu ja kulunud radu, ei saavuta kunstipärast küpsust ega süüvi sügavamale käsitletavasse ainesse. Põllumees Mats Mõtslane on tõmmanud liig tugevaid ja liiga jaatavaid jooni maarahva tänapäevalt".
Romaan „Hilda Kõrevares„ (1928) kirjeldab linnamiljöös tõusiklikku seltskonda ja noore gümnaasiumi lõpetanud neiu eluraskusi selles seltskonnas palgateenistust otsides. Raamatus mõistetakse hukka nn kõrgema seltskonna labaseid ja teisi tagarääkivaid naisi ning hoiatatakse neide samasse seltskonda kuuluvate siivutute mõtete ja tegudega ennasttäis härrade eest. Teos oli kaasaegne ja kajastas aktuaalseid probleeme, kuid pigem jutustus kui romaan.
Hilda Kõrevares on vaese lesknaise tütar, kes on lõpetanud gümnaasiumi. Kuid tööpuuduse tõttu leiab neiu teenistust ainult restorani puhvetipidajana. Selline töökoht on sugulaste ning seltskonnadaamide arvates kompromiteeriv. Vähem kui kaks kuud suudab neiu Hilda seal töötada, sest annab ühele pealetükkivale härrasmehele kõrvakiilu ja ta vallandatakse. Seda näeb pealt Hilda endine õpetaja Alfred Kalmeto, kelle soovitusel saab neiu koduõpetajaks ühte rikkasse tõusiklikku perekonda. Oma õpilastega koos veedab Hilda maal toreda suve, mida omakorda kaunistavad kohtumised Kalmetoga. Endine ebasobiv töökoht tuleb ilmsiks ja neiu vallandatakse taas. Perenaine, proua Erm, kutsub küll Hilda enda hotelli toatüdrukuks, kuid see on liiga läbipaistev ettepanek ja neiu lükkab selle häbistava pakkumise tagasi. Praegune ülirikas proua olevat ise kunagi sama teenistust pidades oma kapitalile aluse pannud. Hildale tehakse sobivamate teenistuskohtade saamine võimatuks, äärmise ainelise kitsikuse sunnil asub ta ametisse suurärimees Eriksoni kontorisse, kuigi teab, et sel härral on kombeks lubamatuid suhteid sõlmida kõigi oma kontoris töötavate naisametnikega. Mats Mõtslane näitabki siin erinevaid hädaohte, mis noori töötavaid naisi ähvardavad. Hilda ei lepi ega nõustu talle määratud rolliga ning ta vallandatakse jälle. Lisaks sellele levitab rahamees inetuid kuulujutte. Eriksoni teenistusest lahkudes on Hilda olukord veelgi raskem, kodulinnas ta tööd ei leia. Pealinnas saab neiu töökoha esinduskohvikusse, kus kliente ostma meelitab. Hilda teeb seda justkui kättemaksuks, lausa õhinaga. Neiu ei hooli ühestki mehest, kes kohvikusse oma raha jätab. Mats Mõtslane oli juba teose algul tutvustanud Hildat dotsent Kalmetoga, kes nüüd neiu üles otsib, kodulinna toob ja endale kaasaks kosib. Teose kõige eredam tegelane on elumees Erkson, kes on alati saanud oma tahtmist ja harjunud kõike raha eest ostma. Mõtslane on ilmekalt kujutanud Eriksoni ja ta lähedaste mõttemaailma ja tegutsemismustreid. Raamatu motoks on B. Mohri sõnad: „Avalik arvamine on nagu kõver peegel, ta ei näita kunagi asja õiget kuju, vaid kas liiast suurendatud või vähendatud, igatahes moonutatud.“ Kõigil Hilda-sarnastel tüdrukutel ei ole elus õnne kohata dotsenti, kelle vanemail on jõukal järjel talu. Abielu tõttu leppisid nii sugulased kui „seltskond„ Hildaga kui tulevase professori prouaga.
„Postimehes„ kirjutab Juhan Bahlbärt (R. Janno), et Mats Mõtslane on sõna sõnalt maha kirjutanud varem R. Janno poolt „Postimehes„ nr 181 avaldatud veste „Istume kahekesi…“ . See oli ränk süüdistus, kuid tõsi, sest romaanis „Hilda Kõrevares“ (1928) lk 60 – 62 on Mõtslane ned võõraste sulgedega ehtinud ja kasutanud teise kirjaniku tööd. „Päevalehes„ Kirjutab Albert Kivikas: „Selle suurepärase romaani kõige teravam ots on sihitud nimelt meie tõusiklikkude seltskonnategelaste ja kohvinaiste klatši pihta. Ainult liig pealiskaudselt on võtnud Mõtslane oma ülesande. Ta aina kerib ja kerib, laseb tegelastel lõpmata vestelda, ei süvene elunähtustesse, läheb neist üle tüüpilise ajaleheromaani võtetega.„ „Võru Teataja„ lisab: „Rikkale annavad kuulujutud juurde aupaistet, kehvik vähemagi keelekande puhul juba leivata peab jääma.„ „Naiste Hääl„ kirjutab: „Hilda Kõrevarese enese kujus on vähe isikupäraseid jooni, see kuju on ilmetum kui vastandkujud . Hoopis kehvaks jääb ideaalne Kalmeto„. „Eesti Kirjandus„ süüdistab Mõtslast raskes patus- nimelt olevat raamat „Hilda Kõrevares„ plagiaat. Artikli autor võrdleb Bernhard Kellermanni „Der Thor“–i (1922) Mõtslase raamatuga ja leiab viimases palju otseseid tõlkelehekülgi saksa keelest. Samuti leitakse, et ärimees Eriksoni suu läbi on edasi antud juba koolilugemikest tuntud J. V. Jannseni „Älbikära Antsu„ loo (Hilda Kõrevares lk. 200 – 201), samuti anekdoodid, mis esinevad Mõtslase kõnealuses raamatus (lk 359, 360, 366- 368) pole ükski Mõtslase algupära, vaid need kõik on isegi trükis avaldatud.
Veel üks naispeategelasega teos Mats Mõtslase loomingus paljastab linnaelu pahesid. See on romaan „Mäng„ (1930). Peategelaseke on jõuka talupidaja tütar 27-aastane Lilli Niiman (hiljem Koolman), kellel on võimalik proovida oma võimeid paljudel elualadel. Kui isa enam tütre õpinguid kehvade aegade pärast finantseerida ei jõua, jääb ta koju ja võrgutab talupoisi, kes end tapab niipea, kui neiu noormehe maha jätab ja metsakaupmehest miljonäri Koolmaniga abiellub. Lilli jätkab elumängu, ta on kaunis naine, kuid tundetu nagu ilus nukk. Ta ise arvab, et on eriline naine, mis väljendub tema jutustuses Peterburis veedetud üliõpilaspäevadest, mil ta külastas kõrtsiurkaid. Ta on oma mehele vaid iluasjaks, mis villa „Capricco„ luksusmööbli hulka kuulub. Mänguline on ka Lilli abielulahutus just siis, kui mees on priiskamise tagajärjel pankrotti jäämas. Lilli abiellub taas juba oma lahutuspäeval viiulikunstnikust piimatöösturiga. Temast saab tubli taluperenaine, kes lüpsab lehmi ja söödab sigu. Teose keskel tärkab Lillis töötahe, ta läheb oma meheltki tööd nõudma. Lilli abikaasa Koolman on tavaline ärimees, kes sõja ajal musta äriga rikkaks sai ja pankrotti kartes ise oma lauavabriku süütab, kuid uurimine ei suuda seda tõestada ja mees saab kindlustusraha kätte. Parim osa raamatust on see, kui Mõtslane jutustab Udriku Hansu laostunud karjamõisast. Mõne reaga antakse pilt taluelust, mille allakäigu on põhjustanud revolutsioon ja maareform. Lilli heasüdamlik ema ja järsusõnaline isa on tähelepanu väärivad tegelaskujud. Samuti väljarändamistõbe põdev vend, kes küll Austraalia asemel siiski Brasiiliasse läheb. Romantiline külaharitlane Karla, kes Lilli pärast end tapab, on Mõtslase põllumajandust propageeriv ideaalkuju. Naisliikumise tegelane, keskealine moealdis proua Tobias ja tema kohvikukaaslased ning näiliselt vaga proua Herm on tüüpilised näited seltskondlikust tühisusest. Lilli oli abiks ja vahetalitajaks nende seiklustes. Mõtslane püüab näidata, kus peitub ärimeeste pankroti peapõhjus – need on luksuskikud peod ja üle võimete elamine. Lilli teise abikaasa, Oskar Mäesepa, sissetoomine romaani on ootamatu, Paul Haagen aga kõrvaldatakse mõne lausega. Raamat juhatab olesklejad haritlased maale loovale tööle.
„Naiste Hääl„ kirjutab: „ "Mäng" pakub rõõmuga tervitatavat kasulikku ajaviidet õige paljudele. Sündmustik on hoogne, elav, küllalt kirju ja põnev. Tendentsiks on elunautlemise tühjuse demonstreerimine ja töö kui väärtusliku elu sisu propageerimine.„ Paul Hamburg avaldas arvamust: „Keeruka sündmustiku ja rohkete tüüpide kaudu on Mõtslane püüdnud neid jõudumööda lahendada, kuid see ei ole eriti õnnestunud. Kandvad tüübid on jäänud liiga kahvatuks, sageli ebausutavaks. Mõtslasel puudub alati aeg parema kompositsiooni läbitöötamiseks, tema raamatud tulevad alati enam vähem toorelt turule.„
1929. aastal ilmus „Külaotsa Hannes“. Raamatu sündmustik saab alguse 19.-20. sajandi vahetusel, mil valitsevaks olid mõisa ja talu suhted, tooni annavad talumeeste tuimus ja loidus. Raamat algab isegi romantiliselt. Armupiinades vaevlev kontoriametnik Johannes Evert on südamepõhjani haavunud ihaldatu algkooliõpetaja Elsa Kaunimäe kergemeelse käitumise pärast. Hiljem kahekesi jalutades neiult aru pärides tekib tüli ja kohkunud neiu kukub kõrgelt järsakult merre. Hannes põgeneb seejärel südametunnistusepiinadest aetuna maale isatallu ja jääb seal hingevapustusest raskesti haigeks. Paranenuna jääbki isatalusse tööle, et tööga oma pattu lunastada. Hannes tahab oma oskused ja jõu talu edasiviimiseks rakendada. Tema peamiseks eesmärgiks on kuivendada heinamaad ja soo, kuid sellest ei tule midagi välja, sest takistuseks on mõisaomanikust paruni veskitamm ja ümberkaudsete talumeest rumalus. 1905.aasta veriste sündmuste käigus pekstakse Hannese isa poolsurnuks, pärast karistussalga lahkumist annab Hannes ennast arusaamatul põhjusel Haapsalus politseile üles ja on kolm kuud vangis. Vabanenuna hakkab mees isatalu juhtima, ta on eeskujulik põllumees ning naib rikka peretütre. Maailmasõja puhkedes mobiliseeritaks Hannes ja ta saab sõjas haavata ning satub ühte Venemaa haiglasse, kus kohtub halastajaõest naisega, kes Hannese arvates aastate eest järsakult merre kukkudes hukkus. Elsa Kaunimäe oli alla kukkudes põõsastelt tuge saanud ja pääsenud väiksemate vigastustega. Naine kannab kaelas ripatsit, kus sees Hannese foto. Järgneb leppimine, kuid mees sureb oma elu õnnelikumal hetkel. Johannes Evertist ei jää kodukülla muud mälestust kui vaid raudader ja tema kaevatud kraavid, mis aga peagi võssa kasvavad. Teos ei anna midagi uut, kui ehk ainult seda, et Mõtslane on pöördunud ajaloo-teema juurde, kuid 1905 aasta sündmused on piirdunud vaid meeste verisekspeksmise kui tõsiasja konstateerimisega. „ Eesti Kirjanduses“ kirjutatakse: „Raamatus on raske leida voorusi, isegi heal tahtel mitte. Üldjoontes tõsieluline, sisult tühi. Mõtslane on sedapuhku andnud 286 lk õlgi.„
„Taluperenaine“ kirjutab: „Raamatu lõpul paar lehekülge kroonikalist sündmuste loetelu teeb kõigele vesise lõpu. Paljutõotav põnev probleem on vaid trikk.„ Väga tõsise süüdistuse esitab A. Kurlets „Eesti Kirjanduses“: „See jutustise raamjutustus on lahjendatult ja tarbetult üksikasjadega koormatud kujul Mõtslase poolt endale omistatud Pantelei Romanovi novelli „Tema tingimused„ , mis ikka sama Mõtslase poolt eesti keelde tõlgituna on ilmunud kogus „Kevad„ (1928). „Looming„ kirjutab: „Jutustuse algupoole on lugeja seotud tolle hiigla sooparandusvõitluse ideesse. Aga pinnaline, nagu autor on, jätab ta selle idee ripakile ja rabeleb oma kangelase teisale. Ei ole süvenenud ainesse, segades ütlusi, mõisteid ja esemeidki tänapäevasest jutust minevikku.„
Mõtslase raamatute meespeategelased on enamasti teotahtelised, pealehakkajad ja uusi ideid tulvil, suurte unistustega, aga pahatihti tahtejõuetud ning nõrga iseloomuga mehed. Mart Kiirats ise oli neile eeskujuks. Ka tema pidas paljusid ühiskondlikke ameteid, arendas ühistegevust ning tahtis ise olla eeskujulikuks põllumeheks. Kiirats teadis oma kogemustest ka seda, mida tähendas jagada ennast talupidamise ja poliitilise tegevuse vahel.
Kolm romaani Mõtslase loomingus on samade probleemidega seotud. Need on „Mõrane hing„ (1930) ja „Kevadised vood“ (I osa 1931 ja II osa 1933). Need romaanid kirjeldavad jõuka suurtalu laostumist. Aeg nõuab taluperemeestelt oma energia mujale jagamist, enda raiskamist liiga erinevate ülesannete vahel. Need on sotsiaalsete probleemidega romaanid.
Peategelaseks on noor taluperemees, kes tahab iseenda ja külaühiskonna eluolu muuta ja parandada.
Romaanis „Mõrane hing„ laostub Tiidu talu mitte niivõrd sotsiaalsetest teguritest mõjutatuna, vaid eelkõige peremehe nõrga tahtejõu ja eraelus tekkivate probleemide pärast. Teoses on käsitletud pärast Vabadussõda Eestis tekkinud majanduslikku õitsengut, millele järgnes majanduskriis ja inflatsioon. Romaanis on autori enda mälestusi ja vahetuid elamusi, kuid raamat on lõpuni viimistlemata. Tiidu talu peremees Kristjan Maanus on koolitatud metsapraaker, kes pärast isa õnnetut surma talu juhtima hakkab. Ta on suurtalunik, kes annab kogu energia seltskondlikule tegevusele. Kristjanil töötab peamiselt selleks, et teiste inimeste silmis saada ümbruskonnas „esimeseks meheks„, kes ihaldab kiitust ja austust. Ta peab kõige olulisemaks teiste inimeste suhtumist. Mees ehitab oma talusse eeskujuliku karjalauda, on väsimatu tegutseja, teiste eestvedaja. Samas ei tahaks kuidagi uskuda, et ükski suure talu peremees oma talu ilma arvepidamiseta juhiks, ise pimesi võlgu teeks ilma, et tal oma võla suurusest ettekujutust poleks. Mats Mõtslane tahab ühte inimesse mahutada väga vastuolulisi iseloomujooni või tunneb ta ise ennast Kristjani asemel ja on romaani pannud iseenda „mõrase hinge„. Kristjan suhtub vaimustusega kõigesse, mis on uus. Puhtad karjalaudad, suured sigalad, meierei, kanala ja linavabrik – ta tegeleb kõigega korraga. Suurepärase kõneoskuse tõttu omandab ja ümbruskonnas järjest laiemat kuulsust ja valitaksegi maarahvast esindama Riigikogusse. Maanus viib viie aastaga isalt saadud võlgadeta suurtalu pankrotti. Mõtslane on näidanud, et naine, kes ei hooli talutööst, kes ei armasta oma abikaasat, vaid hindab lõbusat äraolemist ja pidustusi, ongi talu allakäigu põhjuseks. Saabunud on majanduskriis, hinnad madalad, ilmastikuolud põllumeestele ebasoodsad. Kristjanil libiseb käest Tiidu talu jooksvate tööde ülevaade, sest töö pealinnas nõuab suurt ajakulu, kuigi talu kuulsakstegemine on olnud tema enda elu eesmärgiks. Talu oli eeskujuks kõigile, seal käis ekskursioone, kirjutati ajalehes, seal praktiseeris põllutöökoolide õpilasi. Arusaamatused said alguse meiereist. Revident leiab, et Kristjan, kes oli kassapidaja, on teinud puudujäägi ning sellest teatatakse ajalehtedeski. Õli lisab tulle artikkel, kus kirjutatakse tema kui Riigikogu liikme mürgeldamistest ning pangad hakkavad nõudma laenusid tagasi. Kristjan võtab oma võlasumma kokku ja leiab, et see võrdub talu maksumusega. Tiidu talu müüaksegi, see on sensatsioon. Kristjan ei õigusta end, ta kõneleb kõigile oma võlgadest ja ütleb, et kes tahab talu pidada, see jäägu adra juurde. Ta on nagu kunstnik, kes vajab aplausi. Ka Riigikogusse ei sobinud mees enam, sest polnud oma talu, mis andis väärikuse, jõu ja ideed. Elumõtet leidmata tunneb Kristjan siiski, et eluks ja tööks talus on vaja tahtejõulisi ja sihikindlaid inimesi ning sooritab enesetapu, sest pole osanud elad nii , nagu oleks tahtnud. Mõtslane näitab oma romaaniga, kuhu viib eeskujuliku talu peremehe suurusehullustus, kuulsuse tagaajamine ja rahaga laiutamine. Liigne püüdlikkus sotsiaalset silma paista ei aita talu majanduslikku järge parandada, vaid võib viia hoopis pankrotini. Autor hoiatab kergel käel pangalaenude võtmise eest. „Eesti Kirjandus„ kirjutab: „Mõtslane võtab romaanis peasüüdlaseks naise ja püüab sellega väita, et kõige kurja juur meie maa ettevõtete äpardumistes on alp naine . Võta tubli naine ja kõik moodsad reformid talus õnnestuksid ja küla aina haljendaks.„ ning veel: „See on meie oludes vormilt rahuldav keskpärane teos, kergesti loetav, korralik, sobimuslik teos.“ „Loomingus„ kirjutab P. Hamburg: „Teos, lõppu asetatud kirja tõttu, mis on õieti kogu sündmustiku ja Kristjani elu kokkuvõte ning arvetetegemine eluga, omandab Jannseni- aegse õpetliku iseloomu.“
Kirjanik Mats Mõtslane on kirjutanud ka ühe kriminaalromaani. 1931. aastal ilmus Pärnu kirjastus „Kultuur“ väljaandel raamat „Saladuslik surm„. Pargist leitakse kuulihaavadega tuntud mehe Artur Tugetami laip, kelle tapmise lugu hakkab uurima kriminalist Valter Annus. Esialgu jääb arusaamatuks, kas mees on sooritanud enesetapu või ta mõrvati. Kahtlusaluseid on palju, kuid tõde ei selgugi. Annus leiabki loole lahenduse: tapjaks on ärimehe lihane tütar, kelle olemasolu mees oli juba ammu unustanud. Suurest meeleliigutusest abiellub uurija mõrtsukaga. Paul Ambur kirjutab retsensioonis: „Mõtslase esitusviisis on palju maamehelikku lihtsust, otsekohesust, mis ei tule kasuks kriminaaljutustusele. Sellisena nagu mõeldud, on ta omal kohal.“ Bernhard Linde kirjutab „Kajas„: „Meil on mõnigi katsetanud üles soendada eesti kriminaaljuttu, mis näiteks Ed. Vilde loomingu esimesel kümnel aastal oli päris loetav. Selliste katsete hulka kuulub ka kõnealune teos. M. Mõtslaselt on see vist küll esimene sellesarnane katse ja sellisena pole ta kaugeltki ebaõnnestunud.„
Oma kahes viimases raamatus (kaheosalises jutustuses) „Kevadised vood. Jooni ja märkmeid ühe talu ja selle elanike saatusest“ (I osa 1931, II osa 1933) võtab Mats Mõtsalne vaatluse alla suurtalu oma probleemidega. Seda võib nimetada ka perekonnaromaaniks, sest autor jälgib ühe perekonna kahte sugupõlve. Teljeks on talu, autor tahab näidata talu kohta ja tähtsust ühiskonna arenguloos. Talu on olnud ja jääb, tema peremehed tulevad ja lähevad, talu on igikestvuse sümbol. Ikka paremana kui oma isalt saades, pärandatakse ta põlvest põlve edasi. Inimene ei ole talu peremees, inimene on talu ori, vaid jäägitu pühendumise puhul annab ta oodatud tulu.
Raamatu „Kevadised vood„ I osa ilmus 1931. Lavala külas vähirohke Punaba jõe kaldal on rikas ja suur Toomari talu. Mõtslane jutustab talu minevikust ja suurepärastest peremeestest, kes igaüks midagi olulist talu arengusse kaasa andsid. Romaani tegevus algab 19.- 20. sajandi vahetusel, mil nurgavoodis sureb jõuka talu perenaine Tiina. Temast jääb järele poeg, tulevane peategelane ja talu peremees Heino. Peremees Mikk on konservatiivsete tõekspidamistega omapäraste harjumustega mees, kes armastab hobuseid, head seltskonda, vaipadeta tubasid ja Toomari talu. Tema taluarmastus on küll omamoodi, sest põllutöö ei edene ja oma esimese naise 16-aastaseid poegi ta tööle ei pane, laseb poistel hulkuda ja omapäi toimetada, ainsaks nõudeks linnakoolis edasi jõudmine. Vanaperenaine Kadri hindab inimeste juures vaid seisust ja jõukust. Hea päritolu, kuulumine rikkasse sugukonda on elus kõige alus. Kuna Tiina oli vaesest , kuigi intelligentsest Nirkide suguvõsast, ei sobinud ta Toomari tallu perenaiseks ning teda võetigi seal kui endist seakarjast. Noorest elurõõmsast ja laululembelisest naisest sai pilgete ja mõnituste objekt. Ka peremees Mikk ei hoolinud noorest kaasast, kes suri sünnitusel õigeaegse abi puudumise tõttu. Alati elurõõmus ja heatujuline Mikk ei kurvastanud kaua, varrud ja peied peeti koos ja elu läks edasi. Tallu jääb Heino kasvatajaks nimetu „ tädi „. Mõtslane jutustab tädi kadakasaksliku retsepti järgi üles kasvatatud ja varakult imelapseks peetud Heinost, kellest kujuneb raamatu peategelane II osas. Poiss saab gümnaasiumisse astumise eel liiga juhusliku ja mittesobiva ettevalmistuse ning kihelkonnakooliga tema õpingud lõpevadki. Heino on kasvanud töökaks ja enesessesulgunuks, kuid vaid imetluse ja kiitusega harjunud nooreks meheks. Miku suure joone ja üle võimete elamise tõttu on talu majandusliku languse lävel. Mikk abiellub kolmandatki korda, seekord pillamishimulise lesestunud kaupmeheprouaga, mille tagajärjel talust lahkub tädi ja Heino jääb passiivselt kõrvalt jälgima talu allakäiku. Venemaal mõisavalitsejana elas juba täismeheikka jõudnud Heino poolvend Eedi oma naise Kariniga, kuid revolutsiooniaastatel ja Eestiski kommunistide võimulepürgimis katsete aastatel on vennanaine Toomaril ning jagab Heinoga armuöid. Ausa ja isamaalise eestlasena võtab Heino osa Vabadussõjast ja pärast rakendatakse ta põllutööle ning talu eest hoolitsemisse. Teine Heino poolvend Julius on sõja käigus kena raha kogunud ning Mikk koos oma kahe vanema pojaga asutavad Toomarile suurejoonelise veski, mille ehituseks võetakse miljon pangalaenu. Kevadised Punaba jõe vood purustavad halvastiehitatud tammi ja isa saab närvivapustusest halvatuse ning vanemad vennad võtavad talult veel, mis võtta annab ja lahkuvad kergemat teenistusvõimalust igatsedes. Talu kõigi murede ja võlgadega jääb Heinole. Selle romaani juures on oluline autori tõde ja see, kuidas Mõtslane seda kuulutab, tal on öelda midagi kaalukat ja südamesseminevat: ärge unustage oma juuri, seda, kuskohast te pärinete, ärge arvake, et mujal on parem kui oma kodutalus. Selle idee kandjaks on Heino. Kevadised vood purustasid küll veskitammi, kevadised tuuled kandsid kodust välja perepojad, kuid kevad inimese südames annab talle jõudu vastu pidada ja oma unistusi täita. „Loomingus„ kirjutab Ants Oras: „Jutt saab siin- sääl elavama hoo, olgugi, et tüübid ei ole kuski kergalt individualiseerit ja kuigi klišeelikkust on väga ohtrasti.„ Tundub, et kriitikud on harjunud sellega, et Mats Mõtslase loomingust ei ole leida midagi kunstiväärtuslikku. Kiirats on veenvelt kirjutanud Heino kujunemisest, poisi lapsepõlvemälestustest, aukartusest isa ees, meeldidatahtmisest ja kooliteest. Heino inimeseks kujunemise kirjeldamine ja tema sisemaailma omapära on autoril igati õnnestunud.
Raamatu „Kevadised vood“ II osa ilmus 1933, kuid sündmustik, millest Mats Mõtslane jutustab, on aset leidnud umbes kümme aastat varem.
Ilmumisajaks olid Eesti Vabariigi taluolud muutunud, tooni andsid keskmise suurusega kindla spetsialiseerimisega talud, suurtalude õitseaeg oli möödas. Enam ei uhkeldatud laia eluviisiga, olulisem oli töö. Talupidajad parandasid oma maad, tõstsid karja tootlikkust, tegeldi sordi- ja tõuaretusega. Oluline oli intensiivne põllumajandus, püüeldi piima kõrge rasvaprotsendi poole, uhkeldati piimakarja ja peekonsigadega. 1930-ndate aastate alguses jäi eesti proosaloomingus maa-aineliste teoste hulk vähemaks, sest sel teemal puudus aine uudsus.
Mõtlase raamatute ainestikuks on olnud alati kodumaised ja talle endale hästi tuttavad teemad. Eesti on ikka olnud põllumajandusmaa ja Mõtslase loomingu peamiseks allikaks on olnud külaelu, väärtustades talupidamist kui elulaadi.
„Kevadised vood„ 2. osa algab Toomaril hoolsa töötegemisega. Vanemad pojad ja minia ning halvatud Miku abikaasagi on linna pagenud ja nooruse optimismi tulvil Heino müttab täisperemehena ja ainsa võlgade tasujana. Ise ta nende probleemide lahendamisega toime ei tule ja palub abi oma ema vennalt Tõnis Nirgilt, kes on kokkuhoidlik ja nupukas majandusmees. Vanematele vendadele Eedile ja Juliusele on Heino vekslid nende osaluse eest välja andnud. Talul on suur võlg. Mõtslane jutustab Tõnis Nirgi suu läbi iseseisvusaja algusest, jõukusest ja pillamismeeleoludest, prassingutest ja pidustustest, mil raha mõtlematul viisil tuulde pilluti. Ristiisa soovitab Heinol tammi kiiret parandamist ja möldriameti kiiret selgeksõppimist. Päeval askeldas Heino talutöödel, öösel jahvatas veskis. Tema kohta öeldi: sellest saab asja, pole nii nagu teised Toomari omad. Edumeelsemaid peremehi ümbruskonnas oli Tõrvandi talu peremees Hans Tobias. Mees oli olnud Venemaal mõisavalitsejaks, sõja ajal Saksamaal sõjavangis ja näinud seal eeskujulikku majapidamist. Tobias pidas plaani piimaühistu moodustamiseks oma külasse, mitte naaberkülaga kahasse. Tema arvates olevat meierei jaoks Toomaril kõige parem paik. Kui Heino esimest korda pärisperemehena linna panka võlaprotsente tasuma sõitis, sai ta teada, et poolvennad plaanivad suure valgusküllase põllutööriistade ja autode kaupluse avamist. Mees tunneb, et Toomari enesele võitmiseks peab talu olema võlgadest vaba. Kolm veskit, kolm saekaatrit kobaras koos – Mõtslane kirjeldab, et raha raisati mõttetult, iga mees, iga küla, püüdis teist omasugust üle trumbata. Kõik Toomari võlad oli veski pärast tehtud, mis aga enam suurt tulu ei andnud. Heino unistas kaheksakümnepealisest piimakarjast, kasutas loomade toidulisandina jõusööta, ostis kunstväetist põldudele, ostis linaseemne, et võimalikult palju lina külvata, ise oli juba ammu Hans Tobiase hoiatustest üle astunud. Isa Mikk paranes ning oli kõige sellega rahul, mida poeg Heino ette võttis. Liigse kevadise vihma tõttu ei olnud uue traktoriga märgadel põldudel midagi teha. Kuid suvi oli ilus ja viljasaak tõotas tulla parim, mida Toomari põllud näinud. Juba karjalapsena, tädi ajal, võeti tallu emata Ellen, kellest oli saanud virtin ning kui ta Heinost rasedaks jäi, otsustab Heino, et vaese naisega abiellumine on üks sangarlik tegu, mis lisab talle aupaistet teistegi silmis. Sügisene saak ei vastanud lootustele, lina ikaldus, pangale sai tasuda vaid protsendid. Talu eluolu ei paranenud, kuid vaatamata sellele käis Heino tihti linnas prassimas ja raha tuulde lennutamas. Ikka veel jõuka Toomari peremees kutsuti üleriigilisele põllumeeste päevale ja seal viibimise ajal oli Elleniga õnnetus juhtunud, mille tagajärjel noor naine suri. Kevadine tulekahju sai alguse linavabrikust, kandus edasi saeveskile ja jahuveskile ning päästa ei olnud midagi. Hiljem leiti tuhast vanaperemehe Miku maised jäänused. Kas isa süütas hooned, et kindlustussummat kätte saada? Teised vaid haletsesid õnnetult hukkunud vigast meest, Heino aga imetles kangelast. Kindlustussumma saadi siiski kätte ja see maksti panka võlgade katteks. Heino tundis end vabana, ta hakkas korraldama Toomaril vastuvõtte ja talle sai osaks avaliku tegelase kuulsus. Tal oli populaarsust ning valitigi Riigikogusse. Heino tegeles poliitikaga kaks aastata, samal ajal juhtis Toomari talu põllutöökoolist tulnud noor töödejuhataja. Talumajapidamine edenes, samal ajal külastas Heino pealinna restorane, tal oli kõikjal suur kuulsus. Kord kohtas seltskonnas meest, kes soovis Toomari talu ära osta. Juustumeister Vilter pakkus arvestatava summa ja tehing sai teoks. Heino unistas ministriametist, aga uutel valimustel teda tagasi ei valitud, sest tal polnud enam talu. Väärtus polnud mehel , vaid Toomari talul. „Elu„ kirjutab: „Seni ei ole ükski kirjanik nii iseloomustavalt kujutanud Eesti suurtalu elu ja olu, kui Mõtslane oma teoses, seepärast ta vääribki tõsist tähelepanu.„ „Uudisteleht„ räägib: „Mõtslane pole püüdnudki anda meile käsiraamatut maa praegustest oludest. Raamatu lõpupoole on kirjanik „nelja kihutama“ hakanud. Kuna tal jutu alul aega küllalt on ja ta isegi vähema pisiasja hoolikalt välja toob, siis jutu lõpul hakkab ta ruttama, otsekui kardaks ta kuhugi hilineda.„
Teisele osale oli autor lubanud veel järgegi, kuid vaatamata mitmetele järelpärimistele „Noor-Eesti„ kirjastuse poolt jäi „Kevadised vood„ II osa Mõtslase viimaseks raamatuks.
Mart Kiiratsi / Mats Mõtslase/ teine loominguperiood oli väga viljakas. Liigne didaktilisus ja moraliseerimine oli taandunud. Esiplaanile tõusis inimese kujutamine oma ajas ning sel ajal kirjutas kirjanik seitsme aastaga 9 algupärast jutustust ja romaani, milles kajastas isiklikult läbielatud edu ja ebaedu, lisaks ilmus tema tõlkes veel 4 raamatut. Aastate jooksul on Mõtslase meisterlikkus tõusnud, ta lõi huvitavamaid intriige. Ta ei kirjuta enam vaid romaanikujulisi juhtkirju, nagu esimesel loomeperioodile valdav oli, tema sündmusterohked teosed on muutunud paljude lugejate lemmikuks. Kaasatundmine ebaõigluse ohvritele ja inimlikele hädadele viis Mats Mõtslase elu varjupoolte, allakäigu ja hukkumistegi kujutamisele. Ta kirjutas hästi välimistest teguritest, kuid inimese sisemaailm jäi lihtsustatuks ja pealiskaudseks. Ta püüdis välismaailma kopeerida fotograafilise täpsusega ning kasutas oma loomingus endale läbinisti tuttavaid teemasid. Peamiseks allikaks oli külaelu, mida ise põhjalikult tundis. Autor püüdis küll juurelda moraali, armastuse ja perekonna üle, kuid tema tegelaskujudel puudus veenev psühholoogiline sügavus. Mõtslane teadis, missugust kirjandust armastavad tavalugejad ja leidis põneva sündmustiku ning hea jutustamisoskusega tee ende südamesse.
Nõukogude ajal Eestis ühtegi Mats Mõtslase raamatut välja ei antud, küll aga ilmus Kanadas, Torontos Orto-Print kirjastuse väljaandel 1952. aastal kordustrükina romaan „Mu kodu“, mis väliseestlaste abiga on jõudnud paljudesse raamatukogudesse.
Tänapäeva Eesti raamatukaupluste letid on teosterohked ja värviküllased. Ilukirjandust väljaandvaid kirjastusi on kümneid. Ilmub palju algupäraseid teoseid ning ohtrasti tõlkekirjandust peamiselt inglise keelset. Enamus praegu ilmuvast eesti ilukirjandusest on mõeldud lugejale, kes himustab olmekirjandust, naudib meeleolukat ajaviidet. Ajaviitekirjanduse rohkus on tingitud selle nõudlusest. Elu on pingeline ja probleemiderohke ning tasakaalustava vahendina kasutatakse raamatut, mille lugemine ei nõua pingsat kaasamõtlemist, vaid oma haarava sündmustikuga mõjub toonusttõstvalt ja värskendavalt.
Ka Mats Mõtslase raamatud paeluvad ja püüavad veenda vähem nõudlikku lugejat. Tema kirjanduslikku loomingut ei ole kriitikud kunagi kõrgelt hinnanud aga eriti tõsiselt võtnud. Kas leidub mõni kirjastus, kes oleks valikuliselt valmis mõnda Mats Mõtlase raamatutest uuesti välja andma….eks aeg näitab.
Pseudonüümi saamisloost
Kiiratsid, kes elasid Tõstamaa vallas, olid ostnud endale Mõtsust juurde 50 tiinu maad ja nii jäid nende maad Tänavaotsa talu maadega kõrvuti. Nii Mart Kiirats kui Tänavaotsa talu tolleaegne karjalaps Jakob Siivang käisid samaaegselt karjas ja nende talude heinamaade vahel oli Mõtsu jõgi. Tänavaotsa talu poolseid karjaseid hüüti tõstakateks, teisi nimetas Jakob Siivang mõtslasteks. Kord olevat Jakob Siivang Mart Kiiratsile öelnud, et sina kui Mõtsu poiss oled mõtslane, Jakob ei saanud r-tähte öelda ja kutsus Marti Matsiks. Karjaväravasse oligi siis naabripoisi nimeks kirjutatud Mats Mõtslane ja selle nime võttis Mart Kiirats hiljem endale varjunimeks (pseudonüümiks).
(allikas: Oskar Kruus, Meenutusi Mats Mõtslasest. Kultuuriloolist. „Edasi„ 7.1.1984, nr 6, lk 5)
Mart Kiiratsi ( Mats Mõtslase ) raamatud:
1910 KRAAVITAJAD, „Postimehe“ kirjastus, autor sai Eesti Kirjanduse Seltsi ergutusauhinna E. Enno ja J. Lintropi kõrval, teisi auhindu ei antudki, auhinna suurus oli 50.- rubla.
Raamatu 2. trükk ilmus 1914 ning 3. trükk 1920
1912 KUKEHANSU MADIS, Ajaleht „Postimees“ vahele köidetud (kaasandena) nukratooniline külajutt 27-l leheküljel
1914 KUSTA POLAND, Ajaleht „Postimees“ vahele köidetud (kaasandena) jutustus 82-l leheküljel
Eesti Kirjastuse-Ühisuse „Postimehe“ kirjastus Tartus andis 1920 välja kogumiku „Kusta Poland ja Kuke-Hansu Madis“
1920 HANS TOHVER, Kirjastusühisus „Koit“, Tallinn
1927 LIBLIKA LEND. Jämedaid jooni igapäevasest elust, Noor-Eesti kirjastus, Tartu
1927 MU KODU (romaan), Noor-Eesti kirjastus, Tartu
Teine trükk: Orto - Print, Toronto, Kanada, 1952
Raamatud „Liblika lend“ ja „Mu kodu“ moodustavad koos sisulise terviku.
1928 HILDA KÕREVARES (romaan), Noor-Eesti kirjastus, Tartu
1925 kevadsuvel asutati Eesti Kultuurkapital kuue sihtkapitaliga, 1927 auhinnati esmakordselt kirjanduse sihtkapitali kaudu ilmunud teoseid. Mats Mõtslane sai 1927/1928 kultuurkapitalilt 500.- krooni auhinnaraha.
1929 KÜLAOTSA HANNES (algupärane jutustus), Noor- Eesti kirjastus, Tartu
1930 MÄNG (romaan), Noor- Eesti kirjastus, Tartu
1930 MÕRANE HING (romaan), Noor- Eesti kirjastus, Tartu
1931 SADUSLIK SURM (kriminaaljutustus), Kirjastus „Kultuur“, Pärnu
1931 KEVADISED VOOD. Jooni ja märkmeid ühe talu ja selle elanike saatusest. 1. osa, E.K.Ü (Eesti Kirjastuse-Ühisuse) „Postimehe“ kirjastus, Tartu
1933 KEVADISED VOOD. Jooni ja märkmeid ühe talu ja selle elanike saatusest. 2. osa, Noor-Eesti kirjastus, Tartu
Ajakirjanduses ilmunud jutustused:
1902 ajalehes Postimees „Luupainaja“
1903 ajalehes Postimees „Anu“, „Toominga-taadi viirastused“, „Unenäod“, „Teine Liina“
1903 ajakirjas Linda „Petetud“
M. Mõtslane sai selle jutustuse eest aasta 3. auhinna
1906 ajalehes Postimees „Kraavitajad“
1929 ajalehes Vaba Maa „Kummaline lugu“
1929 ajalehes Päevaleht „Masuurikad“
1929 ajakirjas Sädemed „Körsa Jüri“
Veel lisaks: „Kui inimesel ei ole õnne", „Aumees“, „Palupõhja“, „Juku“
M. Mõtslane tõlkijana vene ja saksa keelest:
1928 Gustav Falke „Kolm head sõpra“ Eesti Kirjanduse Selts, Tartu
1928 Pantelei Romanov „Kevad: armastusnovellid“ Kirjastus „Tapper“, Tartu
1929 M. Böhme „Langenud naise päevik: surnu mälestused“ Rahvuskirjandus, Tartu
1929 N. Ognev „Kostja Rjabtsevi päevik: 1923./1924. õppeaasta: (pilte II astme koolielust “ Noor-Eesti kirjastus, Tartu
M. Mõtslane kaasautorina:
1940 „Pärnumaa elu: omakultuuri aastaraamat“ Kirjastus „Kultuur“, Pärnu
1929 Tartu Õpetajate Seminar: 1828 – 1928 Tartu Õpetajate Seminari Vilistlaskogu, kirjastus „Postimees“, Tartu
Mart Kiirats oli üks kolmest (lisaks P. Põld, J. Tork ) koostajast.
Koostas Tiina Mihhailov
