29.10.2000 (Helsingis)
Eeva Niinivaara on Siimustis sündinud keeleteadlane ja luuletaja. Ta on olnud ka eesti keele ja kirjanduse õppejõud Helsingi Ülikoolis, pedagoog, algklasside, vene keele, käsitöö ja soome keele õpetaja. Eeva alustas õppimist madame Kilgi erakoolis Jõgeval, 9-aastaselt läks Tartusse esimesse tütarlaste gümnaasiumisse. Edasi jätkas õpinguid Tartu Ülikoolis, hiljem Helsingi Ülikoolis.
Töötanud on Eeva Niinivaara pedagoogina nii Võru Õpetajate Seminaris, suveülikoolis Soomes kui ka Helsingi Ülikoolis. 1996 asutas ta oma stipendiumi Siimustist pärit noorte keeleõpinguiks. Stipendiumid (9) ja preemiad (2) anti Soome Instituudi vahendusel 1997. - 2001.a. Jõgeva Ühisgümnaasiumi õpilastele, kelle juhendajaks oli eesti keele ja kirjanduse õpetaja Helge Maripuu.
4. 09. 2004 a. Vooremaa päeva raames avati Siimustis Eeva Niinivaara park, kuhu istutatakse tuntud isikute nimelisi puid. Igal aastal detsembris (Eeva Niinivaara sünniaastapäeva paiku) peetakse Siimusti raamatukogus temale pühendatud mälestustundi.
26. mail 2008.a. avati raamatukogu ruumides Eeva Niinivaara mälestustuba. Materjalidega, mis kogutud Jõgeva Maa-arhiivist, Eesti Kirjandusmuuesumist, Alalooarhiivist ja heade inimeste annetustena, saab tutvuda raamatukogu lahtiolekuaegadel. Ekskursioone võetakse vastu eelneva kokkuleppe alusel. Vaike Käosaare artikkel "Vooremaas" nr. 38/ 29. märts 2008 "Siimustis avatakse varsti Eeva Niinivaara tuba".
Olen mõelnud, et olen loomult puu. Võime puu kombel uues kohas kohanduda aitab inimest - on Eeva Niinivaara kirjutanud. Tema pikk, loominguline ja ääretult mitmetahuline elu Soomes ei andnud talle mõtteski võimalust unustada kodumaad, kodukohta Siimustit. Ikka hoidis Eeva Niinivaara sidet kultuurivahetuse ja keeleõpetuse raames, kohtudes oma sõprade, kolleegide ja tuttavatega Eestist ja Eestis.
Kaunimat ja kallimat ei ole kui koduküla Siimusti nõmmed, mägimaastik, põllud ja Pälluri ajaloolised pärnad. Ja muidugi kalmistu, kus ema puhkab igipõlises kodumullas oma hääde naabrite hulgas. Isa ja venna karm saatus oli jääda küüditamise järel Siberisse.
Tervitusena kodukoha rahvale teatan, et on asutatud jõukohane väheldane stipendium Soome Instituudi juurde Tallinnas. Stipendiumi otstarve ja nimi on: Siimustist Soome hõimukeele algeid otsima. Roihuvuoris, 1. dets. 1996.a.
Niisuguse tervituse saatis Eeva Niinivaara Soomest Siimustisse 3. dets. 1996. aastal toimunud kirjanduskonverentsile, mis oligi pühendatud tema 95. sünnipäevale ja selle luges kõigile kohaletulnuile ette Soome Instituudi direktor Juhani Salokannel. Mõte konverents korraldada ja nii ka kodukandi rahvale Eeva Niinivaara tegevust tutvustada tekkis Siimustis pärast Eeva mälestusraamatu "Ikka paistab seesama päike. Elu mu noorusaja Eestis ja Soomes" ilmumist eesti keelsena 1994. aastal. Soome keeles oli raamat lugejateni jõudnud juba 1988 Anja Salokanneli poolt lindistatud jutuajamiste põhjal. Siimusti kultuuriselts, sest kultuuri- ja rahvamaju Jõgeva vallas sel ajal enam polnud, koostöös Jõgeva vallavalitsuse, raamatukogu ja algkooliga otsustasidki korraldada kirjanduskonverentsi. Ettevõtmist toetas Eesti Kultuurkapital.
Ettekanded olid järgmised:
- "Eeva Niinivaara eesti kirjanduse tutvustajana Soomes" Sirje Olesk, Eesti Kirjandusmuuseum
- "Eeva Niinivaara - minu eesti keele õpetaja" Eeva Lille, Soome Instituut
- "Esimesed sammud Eeva Niinivaara jälgedes" Helga Laanpere, Eesti Keele ja Kirjanduse Instituut
- "Isiklikke muljeid kokkupuutest Eeva Niinivaaraga" Tiia Palmaru, Eesti Raadio
- "Vanematekodu ja Eeva Niinivaara" Malle Müls, Põltsamaa Ühisgümnaasium
Veidike varem, 20. novembril 1996, avati Eeva Niinivaara (neiuna Pedriks) kodutalu maadel, endise õunaaida asukohas, suurel rändrahnul Siimustis mälestustahvel ja selle sündmuse üheks tunnistajaks oli ka Seppo Niinivaara, Helsingi ülikooli kunstiteaduste professor, Eeva ja Martti Niinivaara ainuke poeg. Eks ta siis oma emale kõigest jutustas, mida Siimustis nägi ja kuulis, ning nii sündiski stipendiumi idee. Jõgeva vallavalitsuses tekkis arutelu, kellele seda stipendiumit jagada, sest suurus 1500 soome marka ei olnud ka tol ajal nii suur raha, et ainuüksi selle toetusel Soomes kõrgkoolis õppida saaks. Jäädi seisukohale, et stipendium antakse Siimusti piirkonna või Jõgeva valla noortele, kes jätkavad õpinguid humanitaaraladel Eestis või Soomes. Leiti, et kui ühel aastal on mitu stipendiumiväärilist noort, jagatakse see summa mitme vahel. Stipendiumit anti välja viiel aastal, alati oli üleandjaks Soome Instituudi esindaja, kas direktor Juhani Salokannel koos kultuurisekretär Eeva Lillega ja hiljem Martti Turtola koos kultuurisekretäri Tuija Kokkoga, kes Siimustis käisid. Nende aastate jooksul said stipendiumi järgmised õpilased: Triin Jukkum, Monika Masing (1997), Heleri Saarik, Ragnar Bender (1998), Veronika Raudsepp (1999), Tarmo Teras, Ülar Tooming (2000), Alo Alt, Juta Jaama ja viimasel aastal lisandus kaks preemiasaajat: Liis Tamm, Marju Martjan (2001). Kõik need noored inimesed olid Jõgeva ühisgümnaasiumi ja õpetaja Helge Maripuu kasvandikud. Stipendium anti üle Siimusti Raamatukogus või Siimusti Lasteaed-Algkooli koolisaalis, 1998. a. aga Jõgeva vallavalitsuse saalis.
Eeva Niinivaara soov oli, et stipendiumit antakse välja tema sajanda sünniaastapäevani ning pärast Eeva surma 29. oktoobril 2000 jäigi 2001. aasta stipendium viimaseks.
Pärast Eeva Niinivaara surma hakati Siimusti Raamatukogus igal aastal detsembrikuus, tema sünnipäeva paiku, meeles pidama ja mäletama mälestustunni ja küünalde viimisega mälestuskivi juurde Eeva põnevat ja loomingulist elu. Raamatukogusse on kutsutud külalisesinejaid tema ja teiste autorite luulet lugema, on käinud kohalikke harrastusluuletajaid, esinenud Kiigemetsa Kooli õpilased ja õpetajad, organist Anu Piiskoppel oma muusikakavaga, Reine Koppel ja Jana Koppel erinevate luulepõimikutega, Siimusti algkooli ja Jõgeva ühisgümnaasiumi õpilased.
13. detsembril 2001. a. toimus Siimusti Lastead-Algkooli saalis kirjanduskonverents "Eesti-Soome sillal", mille korraldajateks olid Siimusti Raamatukogu, Jõgeva ühisgümnaasium, Siimusti kultuuriselts ja algkool. Sündmuse õnnestumist toetas Jõgeva vallavalitsus, Jõgevamaa Omavalitsuste Liit ja Eesti Kultuurkapitali Jõgevamaa ekspertgrupp. Raamatukogus pakuti lõunakohvi ja vaatamiseks oli üles seatud näitus eesti kirjandusteostest, mis soome keeleski välja antud. Paljud materjalid saadi Tartu Linnaraamatukogust ja Soome Instituudi Tartu osakonnast. Külas oli Soome Instituudi Tartu osakonna juhataja Järvi Lipasti ning Soomest Tuglase seltsi kultuurisekretär Leili Kujanpää, viimane oli kaasa toonud Eeva kunagise õpilase Lasse Haverise meenutuse. Juttu oli Eevast kui ilusast ja suursugusest prouast, kes väga Eestit armastas ja seda tunnet ning teadmisi ka oma õpilastele edasi andis. Eeva oli inimene nagu valgus. Veel 89-aastasena käis ta Helsingi ülikooli raamatukogus tööl ja juba oma eluajal oli ta muutunud müüdiks. On ju tihti nii, et ühel hetkel saab ühe inimese poolt kantud sõnum suuremaks ja ideed vajavad jätkamist. Eeva õpilased ongi ta elutöö jätkajateks. 1981. a. tulid nad kokku tähistama Eeva 80. sünnipäeva ja sellest koosviibimisest sai alguse Fr. Tuglase selts.
Ettekanded olid järgmised:
- "Eeva Niinivaara inimesena" Maarja Lõhmus, Tartu Ülikool
- "Eeva Niinivaara tööd jätkates" Helga Laanpere
- "Üks kohtumine inimesega" Tiia Palmaru
- "Eesti keele õpetamine Helsingi ülikoolis" professor Reet Kasik, Tartu Ülikool
- "Vanematekodu ja Eeva Niinivaara" Malle Müls, Põltsamaa ühisgümnaasium
Konverentsi lõpetas väga meeleolukas Maret Terava esinemine, kes rääkis oma tädist kui alati lahkest ja sõbralikust ning suursugusest ja endast ning teistest lugupidavast naisest, emast, õppejõust. Jõgeva ühisgümnaasiumi õpilaste esinemiskavas esitati Eeva luuletusi nii soome kui eesti keeles.
Kauni päeva lõppu ilmestas Kiigemetsa koolis toimunud Tallinna Poistekoori kontsert.
Kui stipendium oli otsa saanud, tekkis idee, et igal kevadel, emadepäeva paiku ärgitada Jõgeva valla ja Jõgeva linna koolide õpilasi kirjutama omaloomingulisi töid, et neid siis Siimustis Eeva Niinivaarale pühendatud omaloomingupäeval ette kanda. Esimesel aastal (2003) oli tegu elulugude kirjutamise konkursiga ja Jõgeva vallavalitsus andis välja rahalisi auhindu.
Žüriisse kuulusid pedagoogid Siiri Veskis, Maie Peda ja Jõgeva vallavolikogu esimees Aivar Kokk. Külla oli kutsutud elulugude uurija ja raamatute koostaja Rutt Hinrikus Eesti Kirjandusmuuseumist. Järgnevatel aastatel rahalisi preemiaid ei antud, aga kutsuti esinema tuntud kirjanikke. Siimusti Raamatukogu ettevõtmiste toetajateks olid ikka Jõgeva vallavalitsus, Eesti Kultuurkapitali Jõgevamaa ekspertgrupp; kultuuriselts ja algkool. Igal aastal mõeldi välja uus teema, millest koolinoored on kirjutanud.
Näiteks: "Minu kodu", "Minu armas ema", "Minu maa, minu vald, minu kodu", "Kes on eesti (Eesti) mees, kes on eesti (Eesti) naine?", "Minu muinasjutt", "Minu ema, isa, vanaema või vanaisa lapsepõlve lemmikraamat". Ja 2011. aastal oli teema "Mina ja Soome". Külas on käinud Heiki Vilep, Contra (Margus Konnula), Jan Rahman, Siiri Laidla, Helga Nõu, Enn Nõu, Ilmar Tomusk, Veiko Belials, muinasjutukooli rajaja, muinasjutuvestja Piret Päär. Omakandi koolide hulka lisandus ka Esku-Kamari Kool, mille õpilased samuti omaloomingut kirjutasid.
2004. aastal tolleaegse maavanema Aivar Koka toetuse ja Kohaliku Omaalgatuse Programmi rahalise abiga Siimusti kultuuriseltsi projekti alusel loodi Siimustisse Eeva Niinivaara park. Park asub Siimusti alevikus Kaave tee ääres, endise Kraavi talu (Eeva lapsepõlvekodu) maadel, seal kasvavad mitmed vanad põlispuud ning Eeva Niinivaara sugulaste loal viidi sinna üle ka suur rändrahn, millel mälestustahvel. Aivar Koka algatusel on parki istutatud Jõgeva maavalitsust külastanud tuntud poliitikute, kultuuritegelaste ja kunstnike poolt puid. Noores pargis on ka Siimusti algkooli õpilaste poolt tarkusepäeval, 1. septembril istutatud puud. Parki hooldab Jõgeva vallavalitsuse poolt palgatud AS Kuremaa ENVEKO, kes niidab territooriumit kaks korda suve jooksul. Seda on vaieldamatult vähe. Selleks, et pargi hooldamatuse pärast mitte nii väga punastada, algatati aktsiooni "Päev Eeva Niinivaaraga", mil puhastatakse kivi ümbrusest käigurajad rohust, riisutakse kivi ümbrusest lehed, istutatakse lilled, rohitakse kivi ümber istutaud väikeseid põõsaid umbrohust välja. Pärast aga istutakse kivi juures, peetakse pikniku, loetakse luuletusi ja ollakse rõõmsad. Korrastuspäeva on läbi viidud alates 2009, osa on võtnud Siimusti raamatusõprade seltsingu liikmed, lastekodu "Metsatareke" kasvandikud, mitmed alevielanikud-pensionärid, külaseltsi liikmed ja isegi mõned algkooli õpilased. Eraldi korrastuspäevana on parki riisunud ka Kiigemetsa Kooli õpilased. Suve jooksul peab istutatud lilli kastma, vahel ka uusi istutama, sest olemasolevad on kas ära varastatud või välja rebitud ja tallatud. Kivi ümbert tuleb prahti korjata, sest kohalikud elanikud veedavad seal lõbusalt aega, aga enda järelt koristada ei taha. Kui park on loodud, peab selle eest ka hoolitsema, sest noored puud on alles väikesed ja kahjuks on mõnedki neist liigkuumade suvede tõttu kuivanud. Loodame väga, et park pole oma hooldamatuse tõttu Siimustile häbiplekiks ja kohalikud inimesed oskaksid väärtustada loodut.
2004.aasta oktoobrikuu alguses kutsus Soomest, Lahtist, Päijät-Häme Tuglase seltsi esindaja Leili Kujanpää Tiina Mihhailovi esinema Eeva Niinivaara-teemalise loenguga. Loengu teemaks sai "Koduküla Siimustist Helsingi ülikooli õppejõuks". Külastati Lahti linna koos Eeva Niinivaara sugulase Maret Teravaga. Leili Kujanpää ning perekond Alaranta tutvustasid linna kauneid paiku. Loeng toimus Lahti raamatukogu konverentsisaalis ja kuulajaid oli kolmekümne ringis, enamasti need inimesed, kes ise ka eesti keelt õpivad. See oli õpetlik ja huvitav kogemus.
2005. aastal lõpetas Siimusti kultuuriselts oma tegevuse ja läks sujuvalt üle külaseltsiks ning hakkas oma tegevusi läbi viima mitte enam raamatukogus kultuuriseltsi toas, vaid Siimusti Avatud Noortekeskuses. Tuba jäi vabaks, kuid mitte tühjaks. Siimusti Raamatukogu juurde aga loodi 2006. aastal 7-liikmeline Siimusti raamatusõprade seltsing, mille peamiseks ülesandeks on kohaliku kultuuripärandi hoidmine, sealhulgas Eeva Niinivaaraga seonduvate sündmuste korraldamise koordineerimine, tähtpäevade tähistamine, kultuuriteemaliste väljasõitude organiseerimine ja täiskasvanud õppija nädala läbiviimine. Seltsingu ettevõtmisi toetab Jõgeva vallavalitsus.
18. detsembril 2006. a. tähistati Siimustis piduliku kontserdiga Eeva Niinivaara 105. sünniaastapäeva. Esinesid Kiigemetsa Kooli õpilased, Jõgeva ühisgümnaasiumi noored, Reine Koppel ja Jana Koppel, Siimusti algkooli õpilased. Külas oli Soome Vabariigist Lahtist Tuglase seltsi esindajad, Jõgeva maavalitsuse ja Jõgeva Maakonna Keskraamatukogu esindajad ning Soome Instituudi Tartu osakonna esindajad. Eeva Niinivaara on öelnud: elus on kõige tähtsamad inimestevahelised suhted - need sageli nähtamatud sidemed, mis siiski ajaproovile ja katsumustele vastu peavad.
1996. aastast algas tutvus Eeva Niinivaara Eestis elava sugulase, vennatütre Maret Terava ja tema abikaasa Helgo Terevaga. Perekond Terava erakogust leidsid paljud fotod oma uue koha Siimusti Raamatukogus Eeva Niinivaaraga seotud väljapanekute hulgas. Mõte mälestustoast hakkas idanema palju aastaid tagasi, sest materjale muudkui kogunes nii Eesti Kirjandusmuuseumis käies, Jõgeva Maaarhiivi külastades, ajalooarhiivist ja Riigiarhiivist tooduna. Tänu Jõgeva vallavalitsusele, kes kõik remondi– ja sisustuskulud enda kanda võttis
2008. aasta kevadel valmis raamatukogu ruumides, endises kultuuriseltsi toas, Eeva Niinivaara mälestustuba/muuseumituba. Ruumis on kolm klaasvitriinidega kappi, millest üks sisaldab väljapanekut Eeva vanematekodu ja lapsepõlve ajast, õpingutest Tartu ülikoolis. Seal on ka huvitavamaid eksponaate: Kraavi talu peremehe, Eeva isa Karl Eduard Pedriki ostetud Saksa-päritolu serviisi kohvikann, koorekann ja suhkrutoos, lisaks väike taldrik. Need esemed päästeti kohaliku elaniku poolt pärast Pedriksite 1949. aasta küüditamist. Teises vitriinis olevad materjalid tutvustavad Eeva Soomes elamise aega, tema elu ja tööd õppejõuna ja luuletajana. Kolmas vitriin sisaldab aga kõike seda, mis Siimustis on tehtud Eeva Niinivaara mälestuse hoidmiseks. Kirjavahetus Eeva Niinivaara pojapoja Pertti Niinivaaraga Helsingist päädis väga väärtusliku kingitusega, nimelt saadeti Siimustisse perekonna piibel aastast 1925, kus vahel Eeva märkmed, samuti Eevale president Lennart Mere annetatud Valgetähe kolmanda klassi orden koos kaaskirjaga. Pertti Niinivaara tõi siia ka soomekeelse väljaande mälestusteraamatust "Yha paistaa sama aurinko" (1988). Soomekeelse artiklite ja retsensioonide kogumiku "Kasvumaa" (1981) kinkis tollane Soome Instituudi direktor Juhani Salokannel. Leili Kujanpää annetas Eeva isiklikku raamatukogusse kuulunud raamatu "Eesti lüürika II", koostanud Arvo Mägi (1959) koos Eeva autogrammiga. Väärtuslikud on ka Tartu Ülikooli Arhiivraamatukogu poolt kingitud Eesti noorsoo ja karskusliikumise ajakirja "Kevadik" (ilmus 1924-1928) 4 numbrit, mille toimetaja Eeva Pedriks üliõpilasaastail oli ja ise ka Eeva Pälluri nime all oma luuletusi avaldas. Külalisteraamatust võib leida sissekandeid Eesti Rahvusraamatukogust, Eesti Emakeeleõpetajate seltsi liikmetelt, ajaloolaselt Küllo Arjakaselt, Poola konsulilt Eestis, Tartu Nägemisvaeguse Arenduskeskuse liikmetelt, Memento Rakvere ühingu liikmetelt, Jõgeva maavanematelt (Aivar Kokk ja Viktor Svjatõšev), külalistelt Soomest, Iirimaalt, Rootsist. Mälestustoas hoitakse ja soovijatele lugeda antakse (ei laenutata koju, peab kohapeal lugema) õpilaste poolt kirjutatud omaloomingulisi töid, mis on koolide kaupa mappidesse kogutud ja huvilistele kättesaadavaks tehtud. Väga huvipakkuv on 2001.aastal Jõgeva ühisgümnaasiumi 11.a klassi noormeeste Tarmo Terase ja Ülar Toominga koostatud uurimistöö teemal "Kodutanumalt Euroopasse. Eeva Niinivaara - Jõgeva vallast võrsunud Helsingi ülikooli eesti keele ja kirjanduse lektor", mille juhendajaks oli õpetaja Helge Maripuu. Samuti saab vaadata kunstnik Meedi Ümara poolt erinevate Eeva Niinivaaraga seonduvate sündmuste tarvis valmistatud keraamilisi meeneid: kruusid, taldrikud, vaagnad, seinataldrikud, millega on esinejaid ja külalisi rõõmustatud. Uudistada võib ka kõikvõimalikku materjali, mida arhiividest kogutud ja mälestustuppa ostetud.
5. mail 2011.a. toimus juubeliaasta (Eeva Niinivaara 110) avalöögina sündmus omaloomingupäev "Mina ja Soome". Üleskutset sel teemal kirjutada järgisid viie kooli: Jõgeva gümnaasiumi, Jõgeva ühisgümnaasiumi, Vaimastvere Kooli, Siimusti Lasteaed-Algkooli ja Esku–Kamari kooli õpilased. Ka õpilaste esseedes peegeldus suhe Soomesse kui paika, kus nende või nende sõprade vanemad eelkõige tööl käivad. Soome inimesed oskavat rohkem väärtustada aega, mida perega koos veeta. Soomlased väärtustavad ka oma riiki rohkem ja on selle üle uhked, kõlas kirjutatust. Mõni töö oli kirjutatud igasuvistest külaskäikudest Soome, aga oli ka vahva fantaasialugu, olemata Soomes veel käinudki. Lisaks sellele, kuidas eesti lapsed näevad Soomet, said kuulajad teada ka seda, kuidas nähakse Eestit. Lahti Tuglase seltsi liige Anna Lakomäki-Salomaa oli kirjutanud eestikeelse essee teemal "Mina ja Eesti" Kirjutaja on mitu aastat rahvaülikoolis eesti keelt õppinud ning ta tütar asus Tartu ülikooli õppima, mistõttu on Eestisse sõidud sagedased. Soome Instituudi Tartu osakonnas praktikal olev soomlanna Laura Vesanto ütles välja tõe, et inimesi on kahte liiki: need, kes ei hakka võõral maal kohe keelt õppima ja kohanduma ning need, kes oskavad uues keskkonnas nautimist väärivaid momente näha. Jutustati ka Eeva lugu: Väino Siimann oli teatraalselt kehastunud Eeva vanaisaks Mart Pälliks ja Monika Masing nooreks neiu Eevaks, kes alles abiellumist plaanib. Eeva elust Soomes rääkis Maret Terav talle omase põhjalikkusega. Muusikalisi vahepalu mängis viiuldaja Feliks Herman ja päeva juhtis Valdi Reinas. Omaloomingupäeval kõneldu tõestas, et Eesti-Soome kultuurisild, mille rajamisel Eeva Niinivaaral suur roll oli, on endiselt tugev. Vaatamata avardunud võimalustele suhelda mistahes ilmanurga inimestega, jätkub endiselt eestlasi, kelle jaoks on just olulised suhted soomlastega ja vastupidi. Soome suursaatkond, Soome Instituudi Tallinna ja Tartu osakond saatsid kõigile esinejatele kingituseks kauneid ja väärtuslikke raamatuid nii soome kui eesti keeles.
Eeva Niinivaara on kirjutanud: tuleb teha kõik enda eesmärkide saavutamiseks, mida on võimalik saavutada. Aga kui eesmärk on lootusetult kättesaamatu, tuleb osata loobuda. Siis sünnib loobumisest jõud.
Meenutas
Tiina Mihhailov
Eeva Pedriks noore neiuna
Monika Masingu monoloogina 05.05.2011 Siimustis omaloomingupäeval "Mina ja Soome"
Olen Eeva, Eeva Pedriks.
Sõidan homme Soome, Helsingisse, sest mind kutsus oma vanematele külla minu peig Martti Niinivaara, kellega tutvusime kevadel ja nüüdseks oleme headeks sõpradeks saanud.
Kuidas minu elutee on tagasivaatavalt kulgenud, sellest teile jutustangi.
1919.aasta kevadel sain gümnaasiumi lõputunnistuse ja suvel käisin Laiuse kiriku juures Johan Kõpu leerikoolis.
Kui ma Tartus ülikooliõpinguid alustasin, ei küsinud keegi, mida ma õppima hakkan. Astusin filosoofiateaduskonda eriliste plaanideta, tahtsin ennekõike targaks saada. Tähelepanu äratasid Soomest ja Rootsist tulnud professorid, 1920. aastal saabus Soomest eesti keele ja muude läänemeresoome keelte tundja Lauri Kettunen. Ta äratas huvi elava keele uurimise vastu. Lauri Kettuse abikaasa Hilja Kettunen oli ülikoolis minu soome keele õpetaja, hiljem Aino Suits. Soome keel ei olnud mulle võhivõõras, sest meil, Kraavi talus, oli käinud suvitamas Kuopio kooliõpetaja. Ta oli mingil viisil mu ema tuttav.
Mu põhiaine ülikoolis oli aga kunstiajalugu ja õppejõud oli Rootsi professor Helge Kjellin, olin tema assistent kahel aastal. Professori algatusel sain stipendiumi töötamaks Riia linna toomkiriku arhiivis. Seal tuli suurtest kogudest kopeerida eesti vanade kirikute jooniseid ja nende kohta käivaid kirjapanekuid. Tuleb öelda, et see oli ränk tööaeg. Riiast ei näinud ma rohkem kui seda maja ja tuba, kus elasin, peale selle muidugi teekond arhiivi ja tagasi. Kui Riiast tagasi tulin, oli mul kunstiajalookabinetile palju materjale kaasa tuua.
Ülikoolis tuli osata ladina ja saksa keelt, lisaks õppisin prantsuse ja rootsi keelt. Kõige rohkem meeldis mulle aga ladina keel, milles võtsin veel lisaks eratunde. Õppisin filosoofiat, psühholoogiat, pedagoogikat, lisaks didaktikat ja metoodikat, eesti –ja võrdlevat rahvaluuleteadust. Üliõpilasena elasin 8 aastat farmaatsiaprofessor Stammi perekonnas, nemad olid justkui teised vanemad.
Üliõpilasseltsi "Ilmatar" kuulusin kõigest aasta, kuid kristlikust üliõpilasliikumisest võtsin aktiivselt osa. 1923.aasta suvel käisin koos perekond Stammiga (nemad olid eelnevalt palju kordi Soomes käinud ja suviti Ahvenamaal puhanud) Soomes. Tutvusin laste ja noorukite seas tehtava karskustööga. Pärast seda imetoredat reisi pidin hakkama korraldama Soome eeskuju järgi Eesti koolides karskusõpetuse näidistunde, jätkasin seda tööd ka 1924. aasta sügisel, ehkki õppisin ülikoolis ning töötasin kunstiajalookabinetis. Hakkasin korraldama Lootuseliidu töid nii Tartus kui maakoolides. Töö kuulus Noorsoo Karskusliidu alluvusse. Üheks ülesandeks oli toimetada noorsoo enesekasvatuse ajakirja, mis sai minu poolt väljamõeldud nime "Kevadik". Tol ajal kirjutasin ise palju laste luuletusi, mis ilmusid ajakirjas "Laste Rõõm" samuti meie oma ajakirjas. Kuid "Kevadiku" asutamise hooled ja ajakirja toimetamine olid noil aastail esikohal ja mu loometöö jäi tagaplaanile, lisaks korraldati üle maa "Kevadiku" õhtuid. Hoolt tuli kanda ka ajakirja illustreerimise eest, noored kunstnikud tegid kaastööd ning paljud noored luuletajad üle maa saatsid oma luulet. Ajakirjal olid algusest peale sidemed Soomega.
Kodust lahkumisest saadik oli mu elu tähtis osa laulul. Kristliku üliõpilasliikumise kevadistel ja sügisestel matkadel anti mitmeid kirikukontserte. Saatepillid olid meil viiul ja orel.
Tartus olin ma sooritanud didaktika ja metoodika eksamid ning saanud õpetaja õigused. Võru Õpetajate Seminari direktor Johannes Käis kutsuski mind oma kooli emakeele ja kirjanduse õpetajaks. Direktor toonitas eriti, et õpilaste ja õpetajate vahel valitseb koostöö ja austus. Seminaris polnud õppemaksu ja õpinguteks oli võimalik saada ka majanduslikku toetust. Võru seminari rahvusvahelisus avaldus selles, et õpetajad tegid palju teaduslikke õppereise. Mul oli väga raske, sest tööd oli äärmiselt palju. Kõige aeganõudvam oli iga kuu tööplaanide koostamine ja emakeeleõpetuses vajalike tabelite valmistamine. Emakeeleklassis vahetusid kord kuus kirjaniku- või raamatunäitused, minu ülesandeks oli jälgida kirjanike tähtpäevi ja kultuurielu sündmusi üle maa.
Õpilased said teada minu muusikaharrastusest, kui kooli jõulupeol suure orkestri saatel laulsin. Selgus, et tunnen Soome kultuuri ja keeltki. Tehti ettepanek, et hakkaksin õpetama soome keelt vabatahtliku ainena. Soomes oli tärganud huvi meie nn töökooli vastu, sest koolinõunikud olid direktor Käisiga kirjavahetuses. Hiljem muutusid meie õpilaste külaskäigud Soome kindlaks tavaks. Soome keelt õpiti meelsasti, raskusi valmistas, et ei olnud vajalikke raamatuid ega näitematerjale, kuid abiks olid Soome rahvalaulud, mille noote Soomest saime. Tänavu, 1929 aasta sügisel, saime ka soomekeelseid raamatuid kingituseks.
Võtsin osa Kreutzwaldi Seltsi tegevusest, Johannes Käis oli esimees, mina sekretär. Sel kevadel, 1929, käisin taas Tartus Kreutzwaldi Seltsi asju ajamas, Emakeele Seltsi külastades selgus, et sinna oli tulnud külaline Soomest, Martti Niinivaara. Õhtul läksime kolmekesi "Vanemuise" vabaõhukontserdile. Kui ma järgmisel päeval Toomemäele läksin, tuli magister Niinivaara mulle kusagil varemete vahel vastu. Ta küsis, kas ma võin talle mõnd kostiga korterit soovitada. Ta soovis ühtaegu puhata ja elada eesti keele keskel. Tahtis kohendada oma niigi head eesti keele oskust. Ütlesin, et võin küsida oma emalt, kas saaks magistrit meie talusse majutada. Helistasin koju, sest meile oli pandud juba telefon, ja ema ütles, et sobib, kui võõras elab õunaaidas minu toas. Martti Niinivavara sõitiski samal päeval Jõgeva jaama, kuhu talle vastu tuldi. Nii sattuski külaline ema hoole alla. Mina sõitsin tagasi Võrru. Siimustisse sain alles kahe nädala pärast. Läksin söögituppa ja Martti istus laua ääres, tal oli süles mu väike vennatütar Maret, kelle ta soome lastelaulu laulis. Panin imeks, kuidas mees oskas lapsega nii hoolikalt ringi käia. Veetsin nädalalõpu kodus. Marttil oli kaasas väga haruldane ese- fotoaparaat, me jalutasime Siimusti nõmmedel ja poolelioleval surnuaial, tegime pilte ja olime rõõmsad. Järgmisel esmaspäeval viis vend meid külgkorviga mootorrattal Jõgeva raudteejaama. Tartus leppisime kokku, et ta tuleb kahe nädala pärast mulle külla, kui ma taas Võrust tulen.
Nii veetsimegi suve: rõõmsad teineteist nähes. Augusti lõpus algas uus õppeaasta ja kirjavahetus Marttiga, kes taas Soome sõitis. Novembris tegi ta mulle ettepaneku kihluda ja nüüd siin ma olengi, et sõita Helsingisse, vastu oma uuele elule, uuele kodumaale.
Kirjutas Tiina Mihhailov
Vanaisa Mart Päll
Väino Siimanni monoloog 05.05.2011 omaloomingupäeval "Mina ja Soome"
Tule õhtale, aeg juba na hiline!
Oh seda tüdrukut küll! Muudkui lõõritab kui lõo seal heinamaal suure kivi otsas. Ei jaksa mina, poolpime vanaisa, temaga võidu joosta. Arutame küll kõiksugu maailma asju ja teeme koos pikki jalutuskäike siin, Siimusti nõmmedel ja põllupeenarde vahel. Terane on ta jah, justkui naaskel, lugemagi õppis päris ise juba 5aastaselt. Kõik teda huvitab: küll vana aja lood, küll lilled ja raamatud. Põllupeenarde äärest meeldib talle ikka rukkililli noppida ja emale kingiks viia. Meie ühistel rännakutel jutustan talle mõnikord neist aegades, kui mina, Mart Päll, ennevanasti vallavanem olin, mis kõiksugu asju siis tehti ja oldi. Jah, ilusad ajad olid... oh seda lusti.
Ja kui veel praegugi minu väimees, praegune Kraavi talu peremees, Eeva isa Karl oma viiulikastist pilli võtab ja meie rohtaia lehtlas kauneid viise kõlada laseb, siis laulab Eeva koos oma emaga nõnda kaunisti, et naabertalude rahvaski kuulama jääb.
Missugune see meie Kraavi talu siis on ? Õue, kruusateest eemal, valvab 6 igivana pärnapuud, mis veel Karl 12-ne ajal istutatud olevat. Õues on 2 varrast püsti: üks pikse püüdmiseks, teine aga lipuvarras. Suvel, just enne Eeva sündimist 1901.aastal, oli meil siin suur tulekahi, mille käigus hävisid vanad aidad ja suveks sinna elumajast viidud majakraam. Aga noh, mis ma nüüd pidin ütlema, mitte ei tule meelde...
Eeva, ae, Eeva! Su noorem vend Oskar otsib sind ja nõuab taga! Sa olid lubanud talle hobust joonistada. See joonistamine tuleb tüdrukul ka hästi välja, meil ju lastele väike ponihobune ostetud, et nad ratsutada saaksid, väike vankergi ponile paha pandud, et Oskar ise Jõgeval kooli sõita saaks.
No kuhu ma selle jutuga jäin? Õigus jah, meie talu ju... Elumaja on puust ja vana rehielamu, kus rehetuba, rehealune ja elutoad kõik sama katuse all. Teised õuepealsed hooned on uuemad kiviehitised: lehmalaut, hobusetall, sealaut ja aidad. Aida teisel korrusel kuivatatakse vilja, rehielamu katusel on turbiin, sellega tehakse elektrit, et karjaköögis vett soojendada ja loomatoitu hekseldada. Eeva isa on nutikas peremees, uuendustemeelne põllumees, kasvatab tõuloomi ja sordivilja, tahab tulevikus uusi põllutööriistu osta, varsti on oma veoauto ja traktor, annab oma maast osa siia surnuaia rajamiseks. Peale selle on ta vallavolikogus ametis, kontrollib valla raamatupidamist, aitab Jõgeva Piimaühisust rajada ja on Jõgeva Majandusühisuse asutajaliige.
Aga Eeva-tüdruk ka juba ühe talve Tartus kooli käinud, ikka selles esimeses Eesti Tütarlaste gümnaasiumis. Enne tuli üks talv Jõgeval Kilgi prantsuskeelses erakoolis õppida, jäi teine seal kevade poole kangesti haigeks. Pidasime teda siis kodus ja pärast sai Tartusse saadetud. Oli talvel sugulaste juures kostil, ega ei jaksanudki kuigi tihti kodu vahet sõita. No on ikka tore kool tõesti! Olevat isegi hambaarsti kabinet ja koolisöökla, liuväli, kus talvel uisutada saavat. Õpetajad kõik tuntud suurkujud ja professorid. Õpetamine muidugi raha eest, õppemaksu tasub talu, seda ei pea ütlema, kui palju.
No keda ma teile siin nüüd nimetan? Ehk teate professor Peeter Põldu? Tema on kooli juhataja, matemaatikat õpetab professor Jaan Sarv, joonistamist annab kunstnik Kristjan Raud, vene kirjandust dotsent Villem Ernits ja eesti keelt õpetab mitmete õpikute autor Mihkel Kampmaa, pärast aga Helsingi Ülikooli magister luuletaja Villem Grünthal-Ridala.
Jah, sellisesse kosutavasse haridusmulda saigi meie Eeva istutatud. Ja kui aeg käes, läheb Oskargi Tartusse, eks vast Hugo Treffneri gümnaasiumisse. No miks siis lapsi nii palju koolitada? Et ikka haridus edeneks ja meie Eesti rahvas kasvaks vaimult suureks, oskaks kaugele vaadata ja endast ning teistest lugu pidada.
Mul põlved juba väga kangeks jäänud, lähen ja sirutan end väheke.
Selle aja peale on ehk Eeva koju läinud, minu hõikumine ei aidanud midagi.
Eeva, ae, Eeva!
Kirjutas: Tiina Mihhailov
Eeva elukäik Soomes
Maret Terava ettekandeks 05.05.2011 omaloomingupäeval "Mina ja Soome"
Eeva ja Martti abiellusid 1930 aastal, neid laulatati Johan Kõpu poolt Tartu ülikooli kirikus 20. juunil. Septembris koliti elama Soome.
Eeva tundis endiselt suurt huvi laulu vastu ja võttis Helsingis elades eratunde. Soovides veelgi rohkem rakendust leida, astus Eeva käsitöö kooli . Kuigi ta ei olnud esialgu väga osav käsitöö tegija, suutis ta tänu oma heale tahtele ja usinale harjutamisele siiski saada käsitööõpetaja kutse.
1931. aasta novembris sündis perre poeg Seppo, kellest sai hilisemas elus Helsingi ülikooli kunstiteaduste professor. Seppo perre sündis omakorda kolm last: Pertti, Markku ja Satu. Kokku on Eeval 5 lapselapselast.
Eeva ja Martti elasid õnnelikku elu: koos käidi Soome Kirjanduse seltsi õhtutel ja muudelgi kultuuriüritustel. Nende kodus käis samuti palju külalisi.
Traagiline saatus jättis Eeva 1935. aastal üksi, abikaasa suri ja Eeva ees seisis valik: kas jääda Soome või tulla tagasi oma kodumaale Eestisse. Eeva otsustas jääda Soome, sest Martti vanemate ja teiste sugulaste toetus oli väga tugev ning läbisaamine koduselt soe ja sõbralik. 1939. aastal lõpetas Eeva õpingud Tartu ülikoolis, töötades ise samal ajal Soomes algkooliõpetajana.
Algas sõda. Teine maailmasõda. Ühendus koduga katkes. Eeva ei saanud oma koduküla külastada enne kui 1956. aastal, mil ta kultuuridelegatsiooni koosseisus Eestis käis ja salaja oma sünnipaika külastas, sest ametlikult oli keelatud välismaalt tulnuil omapäi Eestis ringi sõita.
Eeva ema suri enne suurt küüditamist ja on maetud Siimusti kalmistule. Siimusti kalmistu rajas Karl Eduard Pedriks, Eeva isa, oma kodutalu maadele, istutas ümber kuuseheki, mis on nüüdki näha, kuigi puud on suureks kasvanud. Kalmistule maetakse praegu nii Jõgeva linna kui ümbruskonna elanikke. Halvemini läks aga Eeva isal- töökal, elupõlisel põllumehel ja vennal. Nad mõlemad küüditati külmale maale ja jäid Siberi mulda- nii isa Karl Edusrd Pedriks kui vend Osrak Pedriks.
Eevast sai 1945. aastal Helsingi ülikooli eesti keele õppejõud. Eesti keele õppijad olid algusest peale andekad koostama peokavu: kord esitati Aino Kalda, kord Marie Underi või mõne muu kirjaniku loomingut. Paljud eesti keele õppijad (neid oli sadu) aitasid korralda kunstinäitusi, sealjuures ka saale koristada ja ruume valvata. Kõike tehti suure rõõmuga. Lisaks õpetas Eeva suviti suveülikoolis Jyvaskyläs ja Oulus, korraldas näitemänge ja laulupäevi 1981.aastani.
Eeva Niinivaara luulelooming on ilmunu välja antud kogumikus "Unarsõnad" . Tema sulest ilmunud artiklid, ettekanded ja mälestused on koondatud soomekeelsesse kogumikku "Kasvumaa" , eesti keelde seda raamatut tõlgitud ei ole. Küll aga on võimalik lugeda eesti keeles mälestusteraamatut "Ikka paistab seesama päike".
1996. aastal andis Eeva Niinivaara välja omanimelise stipendiumi Siimustist pärit noortele õpingute jätkamiseks humanitaaralal kas Eestis või Soomes. Seda vahendas Soome Instituut 2001. aastani, Eeva 100. sünniaastapäevani. Samal aastal, 1996, avati Siimustis Pedriksite kodutalu maadel mälestuskivi. 2004. aastal rajati mälestuskivi juurde park, kuhu on puid istutanud mitmed suurkujud. 2008.aastal aga avati raamatukogus Eeva Niinivaara mälestustuba.
Eevat mäletatakse kui hoolivat, sooja südamega ja väga külalislahket inimest. Tema kodu kõik seinad olid kaetud raamatutega, kaasa arvatud köök ja vannituba. Isegi kõrges eas kirjutas ta palju ja samas oli tema alaline mure pidevalt kadunud paberid, mida kogu aeg taga otsis.
Eeva oli suure näitlejaandega, sõnaosav, ettevõtlik, tõeliselt karismaatiline pedagoog, särava ja omapärase sõnakasutusega poeet . Ta oli väga oluline inimene, kultuurisilla looja Eesti ja Soome vahel.
Kirjutas: Tiina Mihhailov
